fbpx

Iiri klassika avab narkomaiast pereema


Sügavalt isiklik perekonnatragöödia leiab Vanemuise väikses majas kogu kibedusele vaatamata jõudu ka enese üle nalja heita.

Maailma draamaklassiku Eugene O’Neilli tippteose “Pikk päevatee kaob öösse” toob tartlaste ette külalislavastajana riigikogu liige Üllar Saaremäe. “Kuna Iiri-lembus on mul sees juba ammustest aegadest ja kuulsin, keda mulle näitlejatest rollidesse pakutakse, siis pikka mõtlemist polnud,” viitas 21 aastat Rakvere teatri peanäitejuhi leiba maitsnud Saaremäe USA kirjaniku tegelikule päritolule.

Isa-poega laval

Nimelt mängib koonrist pereisa James Tyrone’i Hannes Kaljujärv, tema heitunud abikaasat Maryt aga Piret Laurimaa. “Isa koonerlus ja ema narkomaania on omavahel seotud: kui isa oleks õigel ajal õige arsti leidnud, poleks ema süstla otsa jäänud,” kirjeldas lavastaja. “Isa oma ihnuses tellis muidugi kõige odavama, kes oskas küll väga hästi valu vaigistada, kuid ei andnud aru, et morfiin võib inimesele sõltuvuseks saada.”

Nii möödub leibkonna, kuhu kuuluvad veel pojad James juunior (Rasmus Kaljujärv või Reimo Sagor) ja Edmund (Veiko Porkanen) igapäev üksteist kõikvõimalikes pattudes süüdistades, kuid tõeliste põhjusteni me ei jõuagi. Läbivaks teemaks on kaheaastaselt surnud keskmine poeg, kellest küll keegi kõneleda ei taha, kuid kes sellegipoolest alatasa haavad lahti kisub. “See on tõsiselt valus teema nii emale kui isale, et keegi kolmas oleks võinud veel täiskasvanuna ringi kõndida,” märkis Saaremäe. “Ema süüdistab loomulikult nii ennast kui kõiki ümbritsevaid, et asi nii on läinud.”

Siiski on lavastaja veendumusel, et Tyrone’id saavad hakkama ja hoiavad üksteist. “Loos on nalja rohkem kui rubla eest, kuigi seda on alati lavastatud pika, tõsise ja hämarana,” leidis ta. “Omavahelised nääklemised ja haiget tegemised käivad asja juurde, aga huumor tuleb sealt lihtsalt üles leida.“

Naine valis raha

Saaremäe enda sümpaatia jaguneb tema enda kinnitusel kõigile karakteritele võrdselt. “Näitleja peab olema oma rolli, lavastaja aga kõigi rollide advokaat,” teadis ta rääkida. “Kõigil on erinevad küljed: ühe puhul meeldib mulle inimesena üks tahk, teisel teine. Autori soovil langeb kõige väiksem roll teenijatüdrukule (Kärt Tammjärv), kuid vaatamata sellele on temagi lihast ja luust inimene oma soovide ja tahtmistega, kuigi võib-olla naiivsevõitu maailmavaatega.”

O’Neill aga kirjutas end algselt Edmundi rolli. “Näidend on selgelt autobiograafiline, mistõttu autor ei soovinud, et see kunagi lavale jõuaks, ja eluajal ta seda ei näinudki,” tõi Saaremäe välja dokumenteeritud keelu, mis pidi kehtima 25 aastat pärast autori surma, ent mida ometi juba kolm aastat pärast kurba sündmust rikuti. “Abikaasa otsustas – teadmata, miks, aga võib-olla majanduslikel põhjustel teisiti. Pärast seda on ta vallutanud kõik maailma olulisemad lavad.”

Unistus klaverist

Tükki saadab läbivalt ülimalt tähenduslik Siim Randla klaveripala. “Kuna etenduses pereema räägib palju sellest, kui väga ta tahtis noorena pianistiks saada ja kuidas ta ühel hetkel harjutamise järele jättis, siis see lugu justkui kummitaks seda,” lausus Saaremäe. “Päris lõpus tuleb aga üks üllatus, kummardus suurepärasele lauljale Bing Crosbyle – mis täpsemalt, kuuleb juba saalis.”

Lavastaja lisas veel, et kuigi pealkiri sellele justkui viitaks, pole “Pikk päevatee kaob öösse” lõputult lohisev näidend. “Tegelikult on tegu küll sügava looga, kuid samas ka kerge vaatamisega,” sõnas ta.

(Tartu  Ekspress, 05.09.2019)