fbpx

Iir Hermeliin: “Ma näen unes ka “Ooperifantoomi”. Jätkuvalt. Loodan, et pühapäevaks on see möödas.”


“Võrreldes “Ooperifantoomiga” on kõik eelnevad asjad lihtsad, sest ma ei ole elus siiani nii mahukat lava teinud kui praegu,” lausub teatrikunstnik Iir Hermeliin, kes lõi Vanemuise teatri jaoks muusikali “Ooperifantoom” lavaruumi, kus laest langeb lühter ja laval sõidab paat. Viimane läbib oma teekonna lavalae all.

“Teha midagi nii ägedat kui “Ooperifantoom” pole ahvatlus, vaid ambitsioon – seda enam, et sul on võimalus teha seda uuslavastusena,” kõneleb Iir vastu laupäevast esietendust, mille tarvis on ta teinud originaalkujunduse. Sellise, mis sarnaneb pigem arhitekti- ja inseneri-, mitte tavalise kunstnikutööga.
“Kui mulle oleks öeldud, et kohandagu ma juba tehtud “Ooperifantoomi” kujundus Vanemuise lavale, siis ma poleks seda teinud,” tunnistab Iir.
“Praegu on mul erakordselt põnev võimalus ja see on tõsine väljakutse. “Ooperifantoom” on üks maailma keerulisemaid materjale, ka insener-tehnilisi materjale, teistpidi on seal aga ka maailma kauneimaid meloodiaid. Samas on materjal ise väga tehniline, see on niivõrd täpselt muusikasse seatud ja seetõttu on kujunduse muutmiseks loetud sekundid.”
Iir ütleb, et litsents, mille põhjal Vanemuises töötatakse, lubab küll uuslavastuse versiooni, kuid ei tohi muuta sõnagi libretos, ega nootigi muusikas.

New Yorgi etendus võttis põlved nõrgaks

“”Ooperifantoom” on maailma kõige keerulisemaid tükke, teatreid, mis julgevad selle oma repertuaari võtta, on väga vähe. Vanemuine on maailmas kolmas teater, mis sai selle litsentsi uuslavastuse õigusega. See on väga suur usaldus ja vastutus.”
Möödunud aasta 1. mail “Ooperifantoomi” hingeellu süüvinud Iir käis seda lavastust spetsiaalselt New Yorgis vaatamas. Aastavahetusel, pärast seda, kui ta Eesti lavaversiooni kavandid juba Vanemuise teatrisse üle oli andnud.
“Ma ei olnud seda lavastust varem näinud, olen pidanud seda tolmunud ja vanamoodsaks muusikaliks,” räägib ta. “Olin üllatanud, et see 25 aastat vana lavastus ei ole tolmunud. Jah, ta on veidi vanamoeline, sest tänapäeval oleme harjunud, et lava on peaaegu virtuaalne, kõik lahendused on ülikeerulised ja maagilised. New Yorgi lavastuse lahendused on klassikalised, see on vana hea teater.

Aga see oli vanamoeliselt teatraalne ja haarav. Unustasin korduvalt, et olin vaatamas, mismoodi käib emalavastus, mida ma kopeerida ei tohi. New Yorgis nägin, kuidas see kõik muusikaliselt kokku jookseb, palju stseenivahetuseks tegelikult aega on, istusin saalis ja lugesin sekundeid.”

Iir tõdeb, et “Ooperifantoomi” lava loomine on teadustöö.
“Pärast New Yorgi etendust olin põlvist nõrk, hirmuhoog tuli peale – kas me tõesti suudame nii suure asja ära teha. Sinnamaani taolist tunnet ei olnud, kõik tundus kui loomulik protsess, kui jupp-jupilt asja kokku paned.”
Sarnaselt tundis ta end ka 2002. aastal, kui Eestis toimunud Eurovisioni lauluvõistluse lava tegi.
“Korraga näed tervikut ja alles siis saad aru, kui suur see asi, millega tegeled, tegelikult on,” lausub ta mööndes, et “Ooperifantoomi” lava teha on olnud palju raskem kui Eurovisioni lauluvõistluse oma.
Eurovisioni lauluvõistluse lavaga töötas ta laua taga joonistades-joonestades üheksa kuud, “Ooperifantoomi” puhul on neid laua taga pusimise kuid tuntavalt rohkem.
“Reaalselt olen “Ooperifantoomiga” laua taga istunud möödunud aasta maist tänavuse augusti keskpaigani.”

Kümne lavastuse maht

“Ma näen unes ka “Ooperifantoomi”. Jätkuvalt. Loodan, et pühapäeva hommikuks on see möödas,” naerab Iir, kes tegi viimase lavajoonise veel kolmapäeva õhtul. Päev enne esimest kontrolletendust.
“Väikse lavastuse puhul muutub enne esietendust ikka üht-teist, mammutlavastuse puhul on teisiti – “Ooperifantoomil” on kümne lavastuse maht ja neid asju, mis muutuvad, kipub tulema veel ja veel. Kui meil on võimalik midagi paremaks teha, siis seda me teemegi. Arvan, et kolmapäevaga saab see lava valmis.”
Kõige keerulisemaks lavaliseks lahenduseks peab Iir fantoomi torni, mis lisaks mööda lava sõitmisele peab kandma ka inimest ja olema näitleja jaoks, kes tolle ehitise keerdtreppi mööda astub, ka ohutu.
“Peaasi, et torn oleks stabiilne,” räägib Iir. “Et kaaruksed lahti läheksid, et torn liiguks sujuvalt ja peatuks seal, kus vaja. Et torn oleks paadisilla juures maandumissillaks, nii et näitleja saaks sealt turvaliselt alla.”
Insener-tehniliste lahenduste jaoks kutsus Iir Norrast appi Jim Feinbergi, kellega ta töötas koos ka Tallinnas korraldatud Eurovisioni lauluvõistluse ajal.
“Kui tema on joonised teinud, siis on kõik korras,” tähendab Iir veendunult, ehkki kõrge torn paistab saalist vaadates üsna eluohtlik.
“See torn peabki välja nägema eluohtlik, aga see ei ole seda,” muigab ta.

“Kõik, mis on fantoomiga seotud, on hell ja romantiline metsik kiskja. Ning see kõik peab kajastuma tornis, kus ta elab. See peabki välja nägema üli-eluohtlik. Olen ise sealt ülevalt tornist alla roninud, see pole eriti keeruline. Paadisõidu lae all olen ka läbi teinud, lihtsalt istud paati ja sõidad. Lihtne.”