Iha täisväärtusliku elu järele
Rebase tõdemine «Väikeses printsis», et peamine on silmale nähtamatu, juhib tähelepanu sellele, et elu suunavad tungid ja tunded jäävad argielulises saginas märkamatuks – nende silma hakkamiseks on vaja kunstide abi. Tantsukunstil on silmale tabamatu ja sõnades väljendamatu jaoks ammendamatu varasalv vahendeid liigutuste ja liikumiste kujundeid loovate mustrite abil. Küllap see on üks põhjusi, miks tantsulavastuste aluseks võetakse tuntud jutustused, müüdid, legendid, näidendid – sõnalised lood, mille kõige tähtsam osa ja sõnum on sageli ridade ja lausete vahele peidetud.
Ei ole selles mõttes erand Anton Tšehhovgi, kes tavaliste inimeste tavaliste lugude abil avab tavalisi igatsusi, ihasid, lootusi ja unistusi – kuid kõik need ilmnevad tekstivälises: häälevärinas, pilgus, žestis, kehapöördes, tarbetus liigutuses. Kõiges selles, millest sünnib tants.
Tšehhovi näidendi põhjal etendunud «Neid oli kolm õde» tantsulise lahenduse lähtepunkti ja tugevusena näen just neid vahetult elust endast välja kasvanud olukordi ja liikumisi, mis koreograafilises võimenduses ja kujundlikkuses toovad esile inimeste õnneihaluse ja allaandmise lootusetuna tunduvatele olukordadele.
Korduvad motiivid
Lavastust sissejuhataval amme õõtsumisel rippkiigel, mis hiljem õdede esituses kordub, on mitu tähendust: selles on soov vaigistada sisemine rahutus ja unustada argipäeva muserdav monotoonsus; kiikumise rütm ning kõikumine äärmuste vahel toob esile elus esinevad kordumised ja samas püsimatuse; kunagi oli toimingul ka maagilis-rituaalne viljakust või edasikestmist tõstev tähendus, mis selles loos, kus kiigel istuvaid ainult lastetud naised, toonitab nende naiste elu kuhtumist elumuutvale soovile vaatamata.
Maša varvastel edasi-tagasi tippimine toob välja naise rahutuse, ärevuse, suutmatuse otsustada – kuni see otsus tehakse tema eest ja ta sammud avanevad kaugusesse sirutuvateks arabeskideks; Veršinini rahutu juuste tahalükkamine, kärmed sammud, ajutine oskamatus oma kätega toime tulla reedevad sisepinget, mis suunduvad mahaviskumisteks ja õhku rebestavateks sööstudeks; Soljonõi jäik kehahoid näitab, et ta pole mundrisse pigistanud mitte üksnes oma keha, vaid ka hinge; Nataša väiklane kamandamine ja türanlik domineerimine avalduvad jala rõhutatud mahapanekus, käte rinnal ristamises, selja rõhutatud sirguses ja lõua ülestõstes.
Kõik elulised kehahoiu, pooside ja argižestide kaudu väljenduvad tegelaste olemuslikud jooned võimenduvad tantsumustriteks, mis emotsioonide rägastikus korda loovad.
Lavastust raamistav video sõjaväeosa tulekust väikelinna ja sealt minekust, duell Soljonõi ja Tusenbachi vahel on õigel kohal ja raamina edukas, kuid videot saanuks veelgi julgemalt sündmuste ja suhete esiletoomiseks kasutada (seda enam, et tantsulavastus keskendub eelkõige sisepingeid ja tundmusi avavatele episoodidele).
Näiteks näidata Andrei ja Nataša pulmi, mis oleks selgitanud paremini hilisemaid jõuvahekordi perekonnas, või mängida visuaalsete ja tantsuliste vahendite läbipõimumisega, mis oleks vähendanud puhtalt illustratiivseid hetki ning võimaldanud tantsul ja liikumisel olla täielikult selles rollis, milleks need sobivaimad on: silmale nähtamatu tegemine kujundite abil silmale nähtavaks.
Muusikavalik (salvestistelt) veenab, kuid muusika üleminekud vaikusele ja vastupidi mõjusid kohati soovimatult rohmakalt ning lõhkusid etenduse peene atmosfääri. Suur osa salvestatud muusikat kõlas klaverilt ning tekitas mõtte, et selle elav esitus oleks lavastuse tundlikku õhustikku «konservist» paremini edastanud.
Seda enam, et elav muusika oli esindatud romansilõikude karakteerse ettekandmisega kahe tantsija poolt eri episoodide vahel, mis lisas lavastusele täiendava mõõtme igavikulistest repetitsioonidest elus, sõltumata sellest, et neid taasesinemisi episoodide ja unistuste kujul elavad läbi eri inimesed. Teiselt poolt võimendasid romansid olustikulist dimensiooni ja rõhutasid, nagu kostüümidki, tegevuspaigana just 19. sajandi Venemaad.
Aga elu Tartus?
Kui sõnateatris ja ooperis on üsna tavaline võte algmaterjali ajas kauge sündmustiku tänapäevale lähemale toomine, siis balletis, kui tegu pole vanade ballettide uustõlgendustega, näib eelistus olevat just minekus ammustesse aegadesse. See omakorda võimendab balletimaailma eskapistlikku iseloomu: eemale tavapärasest ja argisest, sukeldumine minevikuolustikku, luksuslikesse interjööridesse ja kostüümidesse. Vaieldamatult on sellel oma võlu, kuid paraku kahandab sedasorti lähenemine edastatavate lugude olulisust tänases päevas.
Missugune oleks kolme õe lugu tänases Tartus? Mis on need tegurid, mis Eestis ambitsioone ja ihasid lämmatavad? Kolme alla 30-aastase õe iha täisväärtusliku elu järele neid muserdavas keskpärasuses, himu ebatavalise ja erakordse järele mittemidagiütlevas ja erilisust summutavas keskkonnas ei ole midagi üksnes nostalgilist või fantastilist, vaid vaatamata avardunud võimalustele ja vidinatele, mis kordumatuid kogemusi lubavad pakkuda, ei ole see janu tänapäevalgi tundmata.