Igav, aga usutavalt igav lugu elamisest

Hannes Varblane, Postimees

Vana, kulunud, kõigile pähepekstud ütlus sedastab tõika, et iga tõsiusklik ning arenguvõimeline õpilane peab teatud hetkel, ületamaks arengupeetust, reetma oma iidolist õpetaja.

Järgnevalt tehakse suured silmad ning esitatakse retooriline vastulause: ons keegi kohanud õpetajat, kes oleks reetnud oma õpilase? Tegelikkuses seda juhtub, ja kuidas veel!

Ent see Donald Marguliese lugu pole vaid õpilase-õpetaja lugu – see on ühtlasi õpipoisist meistriks kulgemise lugu, mõttekaasluse ja konkurentsi lugu, eri vanuses naiste lugu, vihkamisarmastuse ja plagiaadi lugu. Tegelikult pagan teab mis hämuste kaksikmängude lugu. Läbi kahe vaatuse kulgev kokku-lahkukasvamise lugu.

Naised vaimselt alamad?

Mida selles loos vist tõesti pole (vähemalt lavastaja Eva Klemetsi arvates), on lesbilik armulugu. Viimases pole ma päris kindel, aga kuna ma neist seksuaalvähemuste elulistest mängudest eriti ei mõika, siis soostun lavastaja nendinguga.

Tsiteeriksin siinkohal näidendi autori hinnangut kõigi oma kogutud teoste kohta: «See, kuidas inimesed tulevad toime aja mõjuga, mis toob alati kaasa kaotusvalu, on arvatavasti kõiki mu töid ühendav joon.» Toimetulek aja mõjuga! See mulle juba meeldib. Algmaterjalis oli see tõsielu tõikadele toetuv lugu meestevaheline lugu.

Lavastaja on intervjuus Postimehele (25.09.08) põhjendanud näitekirjaniku tahtele alluvalt tegelaste metamorfoosumist naisteks järgnevalt: «Meeste puhul oleks ilmselt tegevuspaigaks kohtusaal ning poolt- ja vastuargumendid. Võimumäng? Naised on (või siis oskavad olla) ka labased, kadedad, vastutustundetult armastavad jne. Ühesõnaga – naiste kaudu on see lihtsam, selgem, elulisem…»

Küllap nõnda ongi, ehkki kõlama jääb mingi meesšovinistlik (sic! naislavastaja suust) ebakõla, nagu naised oleksidki meestega võrreldes miskit moodi vaimsuse alamal astmel. Emotsionaalselt muidugi mitte. Ja naised pole muidugi mehed.

Lavastaja valitud kaks osatäitjat on head. Tõenäoliselt naised mängivadki sellist suhteliselt psühholoogilist realismi kandvamalt. Ainult et minu jaoks oli see näidend veidi igavavõitu. Lavastus mitte niivõrd. Ehkki esimene vaatus venis. Teine pool etendusest läks tempokamalt. Ent esietenduse rabedus torkas siiski silma. Kunstnik Aime Unt kasutas võimekalt ära Sadamateatri amfiteatrilisi võimalusi. Ainult et see näitekirjaniku tekst. Tavavaataja ilma kavata (väga vajalik ja pädev) näidendi kirjandusloomelist tausta tajuda poleks suutnud.

Saul Bellow’ «Humbold’s Gift» on meil küll eestinduses kättesaadav ning kava kommentaarium ja glossaarium sirutasid oma abikäed välja, ent allakirjutanule tundus see Marguliese Pulitzeri-nominentlik tekst näidendiks veidi igavavõitu. Romaanina oleks asi vahest rohkem peale läinud.

Näidendina oli aga asi kuidagi liig. Liig spetsiifiliselt USA juudikirjanduse tagamaid allusioneeriv, ning kui inimsuhted välja arvata, oli kogu see värk veidi liig intellektuaalselt emotsionaalitsev.

Woodiallenlikku espriid polnud ka alati õiges kohas soola viskamas. Täpsemalt – kirjanduse ja kirjutamisega seostuvad probleemid olid minu jaoks liiga tuttavlikud, võib-olla liialt lihtsustatud. Ja ehkki küsimustele vastuseid polnud, jäi prevaleerima mingi müütiline arusaam kirjandusloomest. Kes veidikenegi kirjutamisega tegelnud, teab, et nõnda need asjad päris hästi ei toimi. Vähemalt johtuvalt minu kogemusest.

Biitkultuuri kirjeldus oli ka kuidagi verevaene ja Baezi laulu ma muusikalises kujunduses poleks kasutanud. Aga mu süüdistused on rohkem mõeldud näidendi autorile kui lavastajale, ehkki näitekirjanik kogu aeg ja kõikjal kramplikult ennast kaitsvalt korrutab, et tema «Collected Stories» pole näidend kirjanikest ega kirjutamisest. Tõsi, võib ju ka nii olla.

Lavastus elamisest

Lugu on tõesti rohkem elamisest kui kirjutamisest. Lavastaja ning näitlejate Külliki Saldre ja Hilje Mureli koostöös tuleb lavastus elamisest paremini välja kui näitlemine kirjutamisest. Ja see on hea.

Paar tundi enne esietendust vaatasin ma noorsoofilmi «Mina olin siin». Selles filmis oli samuti probleeme elamise näitlemisega ning tunduvalt enam kui Eva Klemetsi lavastatud Marguliese näidendis Sadamateatris. Aga filmikunstil on oma spetsiifika, teatritegemisel teine.

Ainult et miks me korralikku filmi kokku ei suuda panna, seda ma ei tea. Elu- ja kunstitegelikkuse kokkusobimatuses süüdistatav Kadri Kõusaare debüüt keelati ka ära.

Nõnda tulebki siis nentida, et olgu vähemalt teatriski selliseid tükke nagu «Kogutud teosed» – muidu jääbki meie kultuuriruumis märatsevalt prevaleerima «petronelik-pulleritslik-aunastelik-võrnolik» meediaks tituleeritav totrus.

UUS LAVASTUS
«Kogutud teosed»
Donald Margulies
Tõlkijad: Sven Karja, Laur Kaunissaare
Lavastaja: Eva Klemets
Osades: Külliki Saldre, Hilje Murel
Esietendus 27. septembril Sadamateatris