Arvustus. Iga lavastus, iga etendus kui sisemine kokkulepe
Tarkusekuu teatrikommentaar tõukub Vanemuise lavastusest “Terror”, aga ma ei vae sündmuslikku uuslavastust, mis kindlasti leiab väärilist ja poleemilist vastukaja, sõnas teatrivaatleja Pille-Riin Purje kultuurikommentaaris.
Ma kahman “Terrori” kui mudeli ettekäändeks ühe omateema tarvis – tahtsin öelda “lemmikteema”, aga see pole see, pigem südamevaluteema. “Terror” on pinev näidend ja lavastus, mis kaasab teatripublikut mitte just igapäisel moel. Tegevus toimub kohtusaalis, vaatajad on kohtu kaasistujad, kes peavad langetama konkreetse otsuse – süüdi või süütu. Publikust sõltub lõpplahendus.
Jaa, see osalus ja osadus aktiveerib publikut. Jälgime etendust kui kohtuprotsessi pingsalt, keskendunult. Ma ei märganud saalis ainsatki telefonivälgatust, seda protsessi ülbet katkestajat.
Aga siin ongi konks: kui ei peaks ise otsustama, kas siis keskendumisvõime automaatselt kahaneks või suisa haihtuks? Kui lavastus on ikka sama tugev, kontsentreeritud, täpne, näitlejad väga kohal, probleemid põletavad?
See on küsimus: kuidas ja millal ja miks oleme jõudnud arusaamani, et teatrisaal on paik, kus vaataja reeglina ei vastuta lavastusterviku eest, ei loo kaasa, ei ole sisimas lakkamatus dialoogis? Kas passiivse tarbija suhtumine üleüldse eksisteerib? Kas või üheainsa pealtvaataja peas või südames või silmades?! Kui loen kultuuriajakirjandusest kirjatükke, mis rajatud vastandusele, et olevat olemas “uus ja vana teater”, siis vahel tundub, et eksisteerib küll. Aga südames ma seda hästi ei usu.
Kui olen vaataja-vaatleja rollis etendusel, etenduskunsti üritusel, teatrisündmusel (nimesilt pole oluline!); sõltumata sellest, kas kohtumine toimub suures või väikses saalis, garaažide vahel, manufaktuuris, looduses, kus iganes – ma ei häälesta ju iialgi end niimoodi, et ennäe, täna tuleb “vana”, homme “uus”, ülehomme jälle “vana” teater. Ma sisenen kokkuleppega, mille olen sõlminud iseendaga: olla siin ja praegu, sel kordumatul hetkel, nii kohal kui oskan ja suudan. Ma eeldan, ma usun, et sellest kokkuleppest lähtuvad kõik, kes on tulnud kohale. Olla kaasas, elada kaasa, tunda kaasa, mõelda kaasa. Vastutada ehk siis kujundlikult öeldes hääletada selle maailma poolt, kuhu olen sisenenud.
Ah et küllap ka vastu hääletada? Nojah, kui see maailm ei kõneta, ei puuduta, ei lähe üldse korda. Aga see vastu hääletamine-häälestumine on vastumeelne, on pigem erand. Sest ainus siht on inimlik kokkusaamine.