Loe

If you are not into metal, then you are not my friend…

Sirp

Pip Uttoni “Adolf”. Vastutaja Ervin Õunapuu. Näitleja Indrek Taalmaa. Teater Vanemuine. Esietendus 10. IX Tartus Püssirohukeldris.

Lavastus on moraalne selles tähenduses, et kiusab taga seda, mis teistsugune.
Õunapuu lavastus on moraalne. Ja sellest tulenevalt pinnapealne, seda sama väljendab tuletatud omadussõnaline vorm “klišeelik”. See viimane peab silmas seda, et vastav objekt, mille suhtes seda sõna tarvitatakse, liigub käibetõdede valdkonnas, on nagu pügatud jänes või niidetud muru. Aga mis mõttes moraalne? Kuidas mõista sõna “moraalne”? See tuleb etümoloogiliselt ladina moralis’est, mis omakorda on seotud ladina sõnaga mos, mille võib tõlkida kombeks või tavaks. Kui me mõtleme tavadele, siis tuleb esmalt meelde levinuim tava ajaloo algusest peale, mis seisneb selles, et teistsugust kiusatakse taga. Selle lavastuse puhul on Hitler teistsugune (igaüks võib seda endale tänapäeval lihtsalt lubada, sest ajalooline situatsioon on muutunud; neljakümnendate aastate Saksamaal oleks Õunapuust eeskujulik nats saanud). Siit tehakse väike haak, ja ennäe, teistsugused on ühtlasi kristlus, ning papid muidugi ennekõike. Arvustustes on saadetud teravaid nooli ka skinhead’ide pihta, mis on õnnelik juhus, sest haruharva juhtub, et arvustus väärib arvustatavat ja vastupidi. Selline tagakiusamine välistab iseenesest igasuguse olemuslikult kriitilise suhte Hitlerisse ning hitlerismi. Loomulikult ei saa me vältida küsimust, kuivõrd ja kas on Hitleriga võimalik käituda samamoodi, nagu Žižek püüab toimida Leniniga, nimelt teda ümberhinnata, kuid selles lühikeses artiklis, mis ka Sirbi veergudel mõni aeg tagasi ilmus, osutab ta ühtlasi sellele, et meie liberaalne ühiskond välistab radikaalse valiku, valiku olla näiteks rassist. Ja seda sama teeb Õunapuu koos oma “leegioni”, arvustajatega.

Põlgus ühtsuse vastu

Aga veel teises ja palju olulisemas suhtes põrkume vastu lavastuse pinnapealsust. Heidegger oma loengukursuses “Sissejuhatus metafüüsikasse” kõneleb fašismi teatavast suurusest. Mis seoses ta seda lausub, on ja jääb vaieldavaks, aga praegu tõlgendagem enda huvides neid sõnu ajaloolise paratamatuse valguses: fašismis on suurust, kuna sel ja sel põhjusel oli tema esilekerkimine tol ajahetkel paratamatu. Lavastuselt, mis tegeleb Hitleri viimaste tundidega, enne kui tema pärisosaks saab Eimiski, oleks oodanud ometi hitlerismi võimalikkuse tingimustele osutamist, sest filosoofid ju ütlevad, et seal, kus on algus, on ühtlasi ka lõpp ja et lõpp ja algus kuuluvad kokku nagu mees ja naine oma lahkühtimises.
Aga mis on selle asemel? Derrida püüab igaveseks kõrvaldada totalitarismi ohtu ja teeb ta seda nõnda, et jätab teatud võrrandite lahendused lahtiseks, ühel võrrandil võib olla miljon lahendust, puudub instants, kelle lahendus on Tõde. Õunapuu lavastatud “Adolf” keerleb samas pöörises. Mis mõttes? Selle maailma olemus, mille Derrida endast maha jättis, on absurdne, on lõputute arvamuste konkurents, kusjuures arvamust või väärtushinnangut pole võimalik millegagi suhestada, eelkõige mitte iseendaga, milles seisneb Derrida filosoofia suurim maagia, sest sellises väärtushinnangute külluses kaob usk iseendasse, nivelleerumine on absoluutne, ja see on ka ainus asi, millel on lubatud olla absoluutne. “Adolfis” joonistub välja umbes järgmine skeem: Õunapuu demonstreerib Hitleri ja siis mingi tulihingelise rahvuslase, viimaks kirikuõpetaja suu läbi (kõike üteldut tuleb mõista ainult ümberpöördult, välja arvatud esimese vaatuse lõpul Hitlerist näitlejaks ümberkehastunud Taalmaad) oma põlgust kõige vastu, mis esindab ühtsust, jõudude ning võimete ühtset rakendamist mingi paratamatu eesmärgi nimel, mis tuleb saavutada. Ja sellele püüab ta vastu seada avarameelsust, nii nagu ta seda mõistab. Aga kuidas ta mõistab avarameelsust? Kui tulihingeline rahvuslane naeruvääristab homosid, siis tuleb see üksnes ümber pöörata, et teada saada, kuidas käitub avarameelne. Avarameelne ei põlga homosid, vastupidi, talle meeldivad homod, ta vaatab neid lõbustatult nagu kassipoegi või midagi selletaolist, kusjuures tunneb samal ajal uhkust oma suure taluvusvõime üle.
Kunagi olid ajad, mil tunti uhkust, kui suudeti kirja panna suur mõte, mis oli küpsenud üksilduses ühel pimedaimal ööl; kui oli raiutud maha pea, mis esindas aastaid kestnud kahe vägeva vaenu ja mille langemine nüüd selgitas vägevaima. Aga meil tunneb mees uhkust, kui lausub: ka mina olen feminist. Ei, Kalle Käsperil on siiski õigus, mees peab tundma ennast võimekamana kui naine, peab tajuma oma üleolekut naisest. Võime veel üksnes loota säärastele naistele – kuna mehed on ju feministid, feminiseerunud hübriidid, kelle vihaseim vaenlane on feminist. Kes aga sellest hoolimata, täpsemalt – seetõttu teab, et temas on peidus kuristikud, mida ükski mees eales nägema ei saa, mida ükski mees eales vallanud ei ole ja mille kõrval ei seisa enam mitte mees vaid pöialpoiss.

“Adolf“ derridalikus maailmas

“Adolf“ kuulub derridalikku maailma selles mõttes, et Hitler on püstitatud antiteesina, mis esimese vaatuse lõpus narritakse ära Taalma enese kohaleilmumisega. Teises vaatuses dekonstrueerub kirikuõpetaja näiteks oma hüperboolse grotesksuse tõttu. Niisiis liigutakse üha mingis absurdses teesi-antiteesi maailmas, kui ometi on tarvis pääseda selle taha. Iseäranis kui see osa Derridast, millest siin jutt, on ainult reaktsioon mingile ühiskondlikule sündmusele. Aga kas saab reaktiivsus olla midagi muud kui eitav? Tema jõud ammendub eitamises. Mis mõttes esindab Õunapuu teatavat jõupunkti, dekonstrueerib dekonstruktsiooni ennast, muidugi ainult selles ulatudes, kuivõrd ta seda ise esindab?
Nagu sai mainitud, on lavastus moraalne selles tähenduses, et kiusab taga seda, mis on teistsugune. Näiteks kristlust. Õunapuu puhul pole kindlasti tegemist teatava kiretu positsioonide vahetamisega. Õunapuu tunneb endas õigust, tunneb end olevat õigustatud hukka mõistma sellist ajaloolist nähtust nagu hitlerism või, veel enam, kristlus, kaasa arvatud kõike nendega seonduvat. Ja kui tuliselt veel. Mitte vähem tuliselt lavastuse pastorist, kes propageeris muulaste ülespoomist.
Niisiis: kas tõesti samastub Õunapuu Hitleri, rahvuslase, pastoriga ilma ise seda teadmata? Või teab ta seda? Aga mida tähendab midagi hukka mõista? Millegi hukkamõistmine osutab millelegi muule, mille suhtes midagi hukka mõistetakse, hukkamõistetav suhestatakse, enamasti teadmatult, sellega, mis pole hukkamõistetav. Järelikult teab Õunapuu midagi sellest, kuigi õige ähmaselt, mis pole hukkamõistetav. Tal tundub olevat teatav ideaal, kuidas asjad peaksid olema. Seda läksin mina lavastusest otsima pärast seda, kui olin enne kuulnud retseptsioonist: ideelavastus – ja seda ma sealt vähesel määral leidsin. Lavastus on sündmus, aga mitte selles mõttes, nagu üldiselt arvatakse, et hoiatab meid skinhead’ide eest. See lavastus on lavale seatud haigusekandja, valgustatud lavalt paistab see hästi silma.

30.09.2005