Idahuumor tõmbab käima küll
Kartused, justkui osutuks Jaapani komöödia „Naeru akadeemia“ näol põhjamaisele hingelaadile mõistmatuks, osutuvad asjatuks.
Kaks tundi ja 20 minutit vältav kahemeheduo paneb esmapilgul kahtlema, kas pinget ikka veab välja. Pole ju jänkide naljaseriaalidest tuttav lakkamatu pealesunnitud lagistamine eestlastele just omane, mis on nii mõnegi enda arvates ülivaimuka stand-up-humoristi siinmail kuivale jätnud. Seda enam, et tuumarünnaku üle elanud tõusva päikese maa huumorisoon tavatseb teinegi kord sootuks veidratel radadel tukselda.
Riho Kütsari ja Hannes Kaljujärve filigraanne kokkumäng paiskab skepsise aga põrmu. Ilmselt pole vaja erilist mõttelendu, et ära arvata, kumb kahest mehest õhinas näitekirjanikku ja kumb tõredat tsensorit kehastab. Ning kultussarjast „Õnne 13“ tuttav torisemine rahvast külmaks ei jäta, saal vappub naerust.
Torin tuleneb põhjusest, et teatritrupi „Naeru akadeemia“ lavastaja ei suuda sugugi aru saada, et sõja ajal nalja teha ei sobi. Kuigi tsensori valvas pilk pole selleaegses Jaapanis midagi ebatavalist, on kunstihing sedapuhku sattunud erilise kuiviku otsa, kellel igasugune huumorimeel üldse puudub. Nagu paradoksaalsel kombel ajapikku tõdetakse, sellest just tõeline huumor sünnibki.
Muudatuste muudatused
Kuna tsensor ei söanda üritusele kohe resoluutset vetot panna, vaid lükkab otsust üha uute ja uute muudatusettepanekutega edasi, tuleb lavastajal neile järjepanu reageerida. Üsna ootuspäraselt muudab iga totter parandus, näiteks kohustus lisada tükile täiesti kontekstiväliselt hüüatus „Taevas hoia keisrit!“ teose üha naljakamaks. Nii saab tsensorist omamoodi kaasautor. Sama loogiliseks sündmuste käiguks võib pidada vastandliku paari järkjärgulist vennastumist, nagu sedagi, et aastal 1940 ei saa muhe lõõpimine ometi lõpmatult kesta.
Tulles aga tagasi potentsiaalse ohu juurde, et idamaine naljategemisviis Maarjamaa poegadele ja tütardele kohale ei jõua, siis tuleb tunnistada, et liigagi hästi jõuab. Vaadates kodanikke, kelles iga Kütsari ja eriti Kaljujärve mühatav repliik hüsteerilisi reaktsioone tekitab, kerkib paratamatult küsimus, ega soojenduseks üks pits ülearu valatud ei saanud. Või on 25 aastat teleekraanil jooksnud kohustuslikku taustanaeru sedavõrd tõhusalt oma töö teinud?
Aare Toikka
lavastaja
Nali sünnib meeste mängust. Lugu on näitekirjanikust, kes peab tsensori juures oma näidendit kaitsma. Autor on sündmused asetanud 1940ndate Jaapanisse. See on aeg, kus militaarsed väärtused on kõrges hinnas, sest samal ajal käib Hiina-Jaapani sõda. Ajastut nimetatakse särava rahu ajastuks – nagu alati, kui on inimestel meeltes sõda, räägitakse palju rahust. Oma kokkupuutepunktid on sellel meie ajaga, Ukraina sõjaga.
Palju on paralleele ka Nõukogude ajaga. Küsimus on selles, kuidas tsensuuri üldse mõista. Tegelikult tsenseerime iseend kogu aeg.
Mulle tundub, et konkreetne Jaapani nurk pole selle loo juures üldse tähtis. See on üldinimlik lugu. Kui vaadata näitemängu lavaajalugu, on teda mängitud suurepäraste näitlejate osavõtul Suurbritannias ja ka Leedus.