Hüvasti, Premuhhino!

Tom Stoppard, “Utoopia”, tõlkija Anu Lamp. Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt. Mängivad 21. lennu tudengid Mari Abel, Märt Avandi, Kristel Elling, Tanel Jonas, Rasmus Kaljujärv, Alina Karmazina, Riina Maidre, Marin Mägi, Indrek Ojari, Mirtel Pohla, Bert Raudsep, Kristjan Sarv, Ott Sepp, Jaak Teppart, Lee Trei ja Laur Kaunissaare ning Vanemuise näitlejad Lembit Eelmäe, Merle Jääger ja Tambet Tuisk. EMA kõrgema lavakunstikooli 21. lennu bakalaureusetöö. Esietendus 18. X Sadamateatris.

miks räägin tihti sellest mida pole
pool inimkonda sedasama teeb
ja teine pool kas pole seegi kole
me kõnelused olematuks teeb
J. Viiding

Mihhail Bakunini “Revolutsiooni katekismuse” põhitoon on kantud Premuhhino idealistlikust vaimust ning hoolimata sellest, et sealne vabadusenõue teeb sügava reveransi pealesunnitud vabadusele, mille kohta Dostojevskil on Sigalevi suu läbi oma arvamus: “Minu järeldused sõdivad avalikult minu eelduste vastu (st. lähtus piiramatust vabadusest ja jõudis despotismi)”, – on see ajaloolis-idealistliku dokumendina erakordselt väärtuslik. Väärtustab tema aga süütus, mis peitub näiteks ridades: “Inimene on tõeliselt vaba vaid võrdselt vabade inimeste seas, ja kuna ta on vaba vaid oma inimlikus kvaliteedis, siis on kasvõi üheainsa inimese orjus maailmas inimlikkuse printsiibi rikkumine, kõikide vabaduse eitamine.” Ja-jah, Bakuninile ei vaadanud Roostekarva Hiidkass kunagi läbitungivalt silma, enese suhtes kompromissitum Belinski see-eest ehmus kahe hiilgava, julm-juhusliku ja mõttetu silma ees, ehmus nõnda, et vapustuste vahepeal haaras sule ja kritseldas oma kuulsa kirja Hegelile endale. Arusaadavuse huvides peab selgitama, kuidas säärane eristus on üldse võimalik, ühistelt eeldustelt jõudis nii üks kui teine ju sarnase järelduseni (ajaloovaimule vastu astumiseni) – aga kui erinevalt! Belinski kiri Hegelile on süütunnistus, selle jaatamine ja omaksvõtt täis tundeküllast rahutut ebakindlust ning empaatiat, mis väljendub juba selle kirja rütmis. Bakunin, võib arvata, luges palju Hegelit, luges ehk üht kui teist veel, ta põsed olid punased ja peale selle oli ta suhteliselt andekas. Nii ta kirjutaski nõnda, nagu ta kirjutas, tegi seda, mida ta tegi. Ligitõmbavad on nad mõlemad, kuid mulle tundub, et Belinski süü oli suurem kui Bakunini süütus – siit ka eelistus esimese kasuks.
Olgu kuidas on, Stoppardi triloogia “Utoopia” esimest näidendit “Teekond” vaatama minnes pole ajaloolist konteksti iseäranis tarvis tunda; eelesitatud tunderõhkude väljakujunemise mõistmiseni peaks ta jõudma ka puhtalt kirjanduslikest (lavastatud) tegelastest lähtudes.
Ja üks algustest oli ikkagi…

Premuhhino

Belinskil (Jaak Printsi kehastuses kahekordselt mõjuv) on Premuhhino, Bakuninite mõisa külastajate seas eriline koht. Flirtides küll kõigiga, kes teda imetlema on sõitnud (Stankevit?, Turgenev), alati helde ja suuremeelne enda eksponeerimisel, polnud Premuhhino veel eales ilmutanud sellist armastusväärsust, andnud nii julgeid lubadusi kui Belinskile – ja seda ainsal ajendil, oma absoluutse üleoleku ja püüdmatuse tajumises Belinski jaoks. Naasnud Moskvasse lõbutüdruk Katja käte vahele, on Belinski kogetud “kristallpaleest” järel üksnes teadmine oma väärtusetusest ja soov, et ta poleks juhtunud kuulatama “kui kõik siristab ja krooksub, vilistab ja pladistab, justkui ajaks Loodus iseendaga juttu…”. Ka Mihhail Bakunini (Bert Raudsep) jaoks on Premuhhino kristalne pale pärast Vissarion Belinski külaskäiku mõranenud – imelise Tata tähelepanu teisale pöördumine polnud ühele idealistile kergesti seeditav. Stoppard on kirjutanud Bakunini lastest, vend Mihhailist ja õde Tatjanast, mõjusa armastusloo, mis päädib võrkkiige stseeniga, kui Mihhail (lavastuses) päästab Tata tillukesed jalad kingadest. Ja ometi mõjus Tatjana (Mari Abel) laval silmakirjaliku, graatsiatu teismelisena, osatäitmisest puudus plikalik siirus kapriisides ning kirglik alistumissoov sellele, mida ta tajus “suurena”. Säärast Tatat võinuks armastada võib-olla Bert Raudsepa Bakunin (kui temagi), mitte Stoppardi oma. Õdedest väärib esiletõstmist üksnes Ljuba osatäitmine (Riina Maidre), kelle meisterlik sugestioon lubas tõesti aimata veel mõnda parematki “paika”.
Eelöeldu taustal peaks olema selge, mida tähendas Mihhailile – Levinasi tähenduses – lahkumine õdedest, despootluse taha varjuvast armastusväärsest isast, emast, ja viimaks Premuhhinost endast; või õigemini võinuks tähendada, sest Stoppard laseb Turgenevil dialoogis Tatjanaga lausuda: “Ta räägib kogu aeg kodust.” Sellest hoolimata on Bakunini “ahelate purustamise” ja “avardumise” katse märkimisväärne. “Dahin, Dahin, lass uns ziehn!”
Mis puutub Mihhaili ja tema isa, Aleksander Bakunini (Lembit Eelmäe) kehastumistesse, siis selles osas on Peeter Selg minu meelest juba niigi teinud tähelepanelikke märkusi, loetagu vaid tema arvustust Postimehest.
Esimeses vaatuses jätab Stoppard vaatajale terve hulga lünkmõistatusi, mis publiku äratundmisrõõmuks teises vaatuses tagantjärele lahenduvad. Moodustub lineaarne sündmustik – ja ükskõik kui “algebraline” ongi näiteks Belinski sulenoa tekitatud segadus, hoiab see publiku vasikasilmad kiindunult laval, laseb tal üha mõistatada, derridalikult väljendudes: kõigepealt nihkub tähendus alati edasi, teises vaatuses on ta juba mööda lipsanud. Ain Mäeots võinuks siiski nii stseenide kui vaatuste ja sündmuskoha vaheldumist kujundlikult illustreerida, tema kujundiloomet pole selles lavastuses õieti märgatagi (mõni arvas nägevat mängulavas laeva – võib-olla). Noh – aga eks olnud lavastus ju sedasigi nauditav.

“Kui armas, kui armas!”

Kui Anu Lamp tsiteerib 20. oktoobri Postimehes Jaan Unduski sõnu, mis on kirjutatud “Arkaadia” kohta, on ta ettevaatamatu ega ole mõistnud saksa idealistliku vaimu tekitatud reaalsusvaakumit XIX sajandi II veerandi Venemaal, mida Stoppard on tabanud ning tragikoomiliselt edasi andnud. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale polnud idealistlik pürgimuslikkus pelgalt mask, mille taha varjus salakaval iharus siiretega perverssusse (muidugi, tihtipeale oli seal sedagi), või eufemistlikumalt, see ei olnud kindlasti mitte vahend või ettekääne, mitte erootiline stimulaator, vaid – ja seda nii Stoppardi sünnitatud Bakunini kui Stankevit?i puhul – ise ainumas eesmärk ning selle eesmärgi üks olulisemaid takistusi olidki just näidendist läbi jooksvad naised, keda vaid muusadena suudeti hädavaevu taluda. Alati kohal Erose täpsuslasud ei mõjunud mitte “otsekui suudlus häbememokkadele”, need avasid mitmed veritsevad haavad, mida topeldatud püüdlikkusega idealismi nõiarohtudega ravima hakati. Pilk käis üle naiste peade (kes olid, tõsi, samuti mõõdutult (?) intellektuaalsed, kuid vähem idealistlikud Erosesse puutuvas), aga vaikse ärevusega teadmises, et nad seal kusagil on – ega kavatse ka kuhugi kaduda.

“Aga Kassi kohta…”

Näidendi peategelane Roostekarva Kass (Märt Avandi) nurrub külmalt, viibutab ajaviiteks äraolevalt saba, haigutab, surub laisalt läbi hammaste: mij-äää-uuu! Ja kaob silmist.