Hoffmann ja Bertman ooperis

Alvar Loog, Postimees

Sellest ajast alates kui Dmitri Bertman viimati Eestis lavastas (Dargomõžski «Näkineid» 1999. aastal Estonias), on tema rahvusvaheline renomee ainult kasvanud.

Ka mullune Birgitta festival kujunes paljuski Bertmani ning tema Moskvas resideeriva ooperiteatri Helikon kunstiliseks jõudemonstratsiooniks.

Kolme täiesti eriilmelise lavastusega tõestas Bertman küllap kõigile, kas seda veel ei teadnud, et ta on võimeline jõudma vaimustavate ja sügavalt originaalsete tulemusteni väga erinevates stiilides.

Möödunud reedel esietendus Bertmani lavastuses Vanemuise teatri suures majas Jacques Offenbachi ooper «Hoffmanni lood» (internetis leiduvate piltide järgi otsustades on vähemalt kujunduslikus mõttes tegu sama lavastusega, mille Bertman tõi Moskva Helikonis publiku ette juba üheksa aastat tagasi). «Hoffmanni lugudele» kuulub maailma ooperirepertuaaris pisut erandlik koht.

Unenäoline lavastus

Tegu on kuulsa operetimeistri pea ainsa ooperiga, mis jätab teose struktuuri ja sisu pooleldi avatuks. Offenbachi ooperis on peidus väga palju värve ja võimalikke maailmu, peateemana läbib kõiki stseene headuse ja kurjuse igavene duett-duell meis enestes.

«Hoffmanni lugusid» saab lavastada nii komöödia kui tragöödiana, sest muusika ja libreto võimaldavad üsna valutult mõlemat lähenemisviisi. Operetlik ja väline kergus seguneb Offenbachi ooperis harmooniliselt dekadentlik-psühhedeelsete sissevaadetega inimese hinge.

Muusikas kostsid need poolused kogu oma nüansirikkuses ka Vanemuise orkestriaugust. Lavastuslikult tüürib aga Bertmani versioon pigem tumedamate ja sissepoole suunatud tõlgenduste poole; katuskujundina annab kogu ooperile raami visioon inimesest kui (omaenese alateadvuse) marionetist.

Tema «Hoffmanni lugudes» valitseb tundliku valgusrežii ning veidrate kostüümide toel unenäoline atmosfäär. Lava poolitamine kaheks tasapinnaks (kunstnik Igor Nežnõi) lubab rääkida koguni visualiseeritud teadvusest.

Miks poeet joob

Sisulises plaanis kujutab Offenbachi ooper endast näitlikku selgitust sellele, miks poeet Hoffmann joob. Ka Bertman lähtub nimetatud probleemist, ent tema hoiak on ootamatult apologeetiline. Ta räägib kavalehel geenius-kunstniku valulisest vastandumisest hallile reaalsusele.

Samas on Hoffmanni (Mart Madiste) personaalsus lavastuses selgelt alamarkeeritud: visuaalselt sulandus ta oma musta ülikonna ja kaabuga kesksoolise massi hulka.

Lavastuslikus mõttes oligi Vanemuise lavastus rohkem Hoffmanni muusade kui tema enese lugu.

Teisalt oli Bertman teost tublisti lühendanud, muutes ka tegevustiku seeläbi katkeliseks.

Näiteks jäi vaatajal nägemata põhjus, miks Hoffmann ülepea nukku armus. Kui mälu ja vaist mind ei peta, siis ulatuvad kärped peaaegu neljandikuni ooperi kogupikkusest.

Olgugi et Offenbachi suurteos võimaldab lavastuslikus mõttes värvikaid karakterlahendusi, oli Bertman selle väljakutse peaaegu täielikult kõrvale heitnud. Isegi nukk Olympia oli paljuski nukuks lavastamata.

Ainsa, ent paraku täiesti tähendusetu erandina sööbis mällu naiseks tehtud Spalanzani, keda kehastas Mati Kõrts: tema järjekordne buffa-roll, ning järjekordne õnnestumine.

Esietendusel nimiosas laulnud Mart Madiste pakkus küpse ja nauditava lavakuju, olgugi et ilma kõrgete nootideta, millega kuulajad Hoffmanni partii puhul muidu küllap harjunud on.

Pisut jäi tema hääles ja sammus puudu ka prantslaslikust kergusest (Offenbach on ka ooperižanris eelkõige operetihelilooja), ent siin võib tegu olla mitte artistliku suutmatuse, vaid lavastusliku visiooniga. Alles oma esimesi suurrolle laulev Madiste tõotab kujuneda väga huvitavaks solistiks.

Madistele sekundeerisid vääriliselt Atlan Karp ja Riina Airenne. Kui esimest toetasid raskete partiide ajal nauditavalt nooruslik energia ja loomuomane mängulisus, siis teine valitses lava puhtalt ja külmalt üksnes vokaalse kõrgvormi toel.

Kõrgelt ja madalalt

Etenduse üheks kõrghetkeks oli ettearvatult nukk Olympia aaria esimeses vaatuses. Svetlana Trifonova tõi tartlastele taas maailmatasemel esituse koju kätte. Diivade paraad jätkus väärikalt ka teises (Alla Popova) ja kolmandas (Karmen Puis) vaatuses.

Jälle tuleb eraldi kiita Vanemuise nooruslikku koori, kellest oli lisaks laulmisele välja pigistatud mitu meeldejäävat tantsustseeni (koreograaf Polina Žukova).

Geniaalse lavastaja ja suurepärase ooperi kohtumine Vanemuise laval jättis siiski pisut nõutu tunde. Tunnistan, et ootasin natuke rohkemat. Seda nimetut imetlust, mida olen kogenud Bertmani varasemate tööde puhul, ma seekord ei tundnud.

Ooperilavastus
Jacques Offenbach «Hoffmanni lood»
Lavastaja Dmitri Bertman
Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp
Solistid: Mart Madiste, Riina Airenne, Atlan Karp, Svetlana Trifonova jt
Esietendus Vanemuise teatris 10. märtsil