Loe

Hingevoolust jäi vähe järele

Tartu Postimees, Põim Kama

 

Vanemuises esietendus Ingmar Bergmani monumentaalsel väärtfilmil põhinev «Fanny ja Alexander». Nagu monumentide puhul võib juhtuda, jäi lavastuse sisuline pool hiilgava ja hinnalise väliskesta all õõnsalt vastu kajama.

Bergmani autobiograafiliste sugemetega draama vaatleb jõuka Ekdahlide suguvõsa käekäiku möödunud sajandi alguse Rootsis.
Peremured ja -rõõmud avanevad vaataja ees igaühe isiklike läbielamiste ning väikese Alexandri poolmaagilise maailma kaudu, milles taibuka poisi tähelepanekud täiskasvanute maailma kohta segunevad elava kujutlusvõime viljadega.

Filmis ja laval

Bergmani film võlub meid ennekõike põhjamaise vaoshoituse ja puhtuse, sügavate inimlike tegelaskujude ja väikese võlumaailmaga, mis hiilib kusagil argiteadvuse piirimail ja ootab oma hetke, et reaalsust ümber kujundada. Filmi vaatajale joonistub saaga karakterite ja sündmuste virvarrist selge väärtuste süsteem, mille keskmeks on perekond ja traditsioonid. Lavastaja Ain Mäeotsa käe all jääb Bergmani vaiksest, kuid pingestatud hingevoolust vähe järele. Kõik see, mis on «Fannys ja Alexandris» moraalset, psühholoogilist või filosoofilist, taandub taustavalguseks. Nagu seda kurvastavalt sageli juhtub, keskendub väärika teose eestimaine esmalavastus kõigele pahelisele ja šokeerivale, mida algtekstist välja pigistada annab. Ja ka kogu vaatemängule, mida sellest parimagi tahtmise juures välja pigistada ei anna.

Mõistetamatutel kaalutlustel pühendub lavastus ennekõike tegelaste joomisele ja hooramisele, ropendamisele, karjumisele ja vägivallale. Puust ja punaseks vahenditega rõhutatakse tegelaste liiderlikkust, alkoholilembust ja agressiivsust.
Inimlikule lähedusele ja perekondlikule hoolivusele jääb rohkem kui kolm ja pool tundi kestvas kahe vaheajaga lavastuses selle kõige kõrval vähe ruumi. Fookusesse tõstetud labasuse tõttu omandavad ka mitmed emotsionaalsed stseenid groteskse või suisa farsiliku üldmulje.

Nii rikkus Alexandri isa Oscari (Margus Jaanovits) suremise stseeni näitleja üliteatraalselt hingevaakuv kõnemaneer ja onu Carli (Riho Kütsar) ahastushetked ebaveenev röökimine kalli kaasaga (Maria Kallaste) kahasse. Teose müstilisemast tegelasest – vaimuhaigest juudi noorukist Ismaelist (Priit Strandberg) – on parem mitte rääkida.

Endasse sulgunud Alexandrist saab Vanemuise laval verbaalselt agressiivne, valimatult ropendav laps. Nii mõnedki vaiksed ja vihased mehed muutuvad lavateoses röökivateks hüsteerikuteks ning armastavad ja kannatavad naised ulguvateks fuuriateks.

Vargsed hellitusterohked armuafäärid taandatakse tundevaesteks paaritusaktideks. Kuigi Ott Sepa lavaline enesepaljastus on kahtlemata tempel mällu igaveseks, on iseküsimus, kas selletaoliste elamuste pärast tasub teatrisse ja eriti veel Bergmanit vaatama minna.

Head näitlejatööd

Nii mahult kui ka sisult ambitsioonika lavastuse juurde on koondatud ka vastav näitetrupp, kellest mõnigi suutis oma hea tööga lavateose kõvasti paremaks teha. Kaalukauss kaldub siinkohal paraku külalisesinejate kasuks, Vanemuise draamatrupi panus jäi üldjoontes nõrgaks.

Võimsaima rolli tegi kahtlematult Mait Malmsten. Tema piiskop Edvard Vergérus mahutas kõiki neid väärastunud ja vaevatud hinge salasoppe, mis peitusid tegelase kalgi naeratuse taga.

Lihtne, lahke ja natuke murelik Helena Ekdahl Liina Tennosaare kehastuses oli võluvalt mitmekihiline, hõlmates spektrit suure suguvõsa vananeva matrooni murest ja vastutusest kuni noore flirtija sarmini. Just Tennosaar paistab olevat tabanud hääbuva aristokraatia olemust kogu selle väärikuses ja ilus.

Vanemuise trupist domineeris üha enam jõulise karakternäitlejana silma paistev Ott Sepp naistelembese Gustav Adolf Ekdahli rollis.

Kui Bergmani lavastamine suudaks püsida ainuüksi kunstnikutööl, oleks «Fanny ja Alex-andriga» kõik hästi. Kristiina Põllu (lavakujundus) ja Gerly Tinni (kostüümid) koostöö visuaalse ruumi loomisel on suurepärane.

Põllu loodud lavapildis peegeldub möödunud sajandi aristokraatia karges põhjamaises võtmes. Perekonna helevalged õhulised kodused ruumid vastanduvad kontrastselt piiskopimõisa tumeda läppunud rangusega.

Intensiivse tervikmulje tagavad Tinni kreemjates toonides kostüümid, mille põhirõhk langeb ajastutruule naiseilu ülistamisele.

Ohtlik klassika

Klassika on ohtlik kraam. Käsitle seda, kuidas käsitled – ikka on keegi rahulolematu ja leiab, et kõik on valesti.
Lavastades kultuurilooliselt niivõrd olulist autorit nagu Bergman, peaks tegijatel olema väga tugev ettekujutus, kuidas seda õigesti ja hästi teha. Kas pakkuda selge ja konkreetne omapoolne tõlgendus või avaldada lugupidamist meistri loomingule.

Vanemuise lavastuses jääb visioon või eesmärk ülepaisutatud teatraalsuse ja vaatemängulisuse varjus nähtamatuks.

04.03.2014