Hillitsetud reekviem Bergmanile
Pille-Riin Purje, Postimees
Laterna magica, oma kutsumuse teostamine Elusa Heliga Filmis… Tingimata köidab see temaatika lavastaja Roman Baskinit. Kõnetab teda isiklikult. Äkki liigagi isiklikult?
Teravamat ja jultunumat distantseerumisvõimet nõrgestades, aupakliku tõsimeelsusega piirdudes ning seeläbi loomisvabadust piirates? Iseküsimus, kuivõrd just Ingmar Bergmani ängisugestiivsus Roman Baskinit inspireerib. Baskini lavastuste paremikku vaagides võiks tema filmi-iidoliks kuulutada pigem Fellini.
Ingmar Bergmani (1918–2007) autobiograafiliste allusioonidega näidend «Lärmab ja veiderdab» (1994) Vanemuises kujunes saatuse tahtel reekviemiks, lavastus pühendati Suure Meistri mälestusele. Lõpukaader mõjubki võimsa pühendusena ning tekitab soovi sukelduda Ingmar Bergmani filmide keerisesse.
Miks ei lärma?
Kummatigi jääb teatrisaalist lahkudes hinge kripeldama küsimus, miks oli nähtu sedavõrd normaalne, korrektne, hillitsetud? Miks ometi ei lärmatud ega veiderdatud, et luua kaitsekihte inimvaimu hullusesse vajumise vastu, ent samas just sellest vajumisest inspiratsiooni ahmida, et viimse hingetõmbeni elus püsida? Kuhu jäi valu kosmilisus, aga mis veelgi olulisem – miks peljati ilmutada valu koomilisust? Tõkestas sedagi viimati pieteeditunne Meistri ees?
Avavaatus vaimuhaiglas tõotas mõndagi. Peaosalise Aivar Tommingase (Carl Åkerblom) intelligentne hullu-mäng mõjus intrigeerivalt, rollis ei puudunud tragikoomiline helk.
Maitsekalt eksponeeriti kloun Rigmori riskantset stseeni, Marju Männik mängis surmaingli (h)alastust malbe, kuid ohustava saladusega.
Kui aga Carl kliinikupalatist vabanes, oleks mees nagu oma valugi haiglaseinte vahele maha jätnud või end medikamente täis pumbata lubanud: sedavõrd viisakaks, sõbralikuks, rahunenuks teisenes ta olek.
Lummav Elviste
Valdava vaoshoitusega, milles siiski ka mõrumaid pingeid, sekundeeris või domineeris ka Helena Merzin Pauline keerulises rollis; samuti Raivo Adlas kinoprojekti vahendava trio ülientusiastliku liikme Osvald Voglerina.
Millegipärast hüljati lavastuslik hullus kategooriliselt just siis, kui käivitus elusa heliga film «Lõbutüdruku rõõm», mis muundus elusaks teatriks, mis omakorda moondus eluks. Kirgede, viha, armastuse ja meeleheite kaost etendati kombeka vaatajaskonnaga karskusseltsis.
Polnud päris arusaadav, mis võtmes toda mäng mängus publikut kujutada taheti. Vajaka jäi kõrvalpilgust. Nõtkema huumoripärlikese suutis pillata Hannes Kaljujärv tööõpetuse õpetaja Petrus Landahli napis ja õigupoolest ju tänamatus rollis, kui ta kuulutas oma elamuseusku.
Lummas Herta Elviste kohalolek, tema absurditunnetus ja samas ajaslepp, mida polegi võimalik näidelda. Kui Elviste talunaine Alma Berglund asus kogudust esitlema ja kommenteerima, avardus mäluruum järsku põnevaks, salasopiliseks. Oleks tahtnud, et see stseen iial ei lõpeks.
Kui Herta Elviste eesriide taha libises, ärgitas saalis pealtvaataja rollis viibiv Ita Ever spontaanset vaheaplusi, millega me ülejäänud paraku kaasa ei jõudnud minna. Teatriajaloolise hetkena oli see elusaim ja temperamentseim kogu lavastuses.
Neid viive ei jäädvusta ükski kaamera. Seda laadi ehedust jään igatsema «Lärmab ja veiderdab» edasisse lavaellu.
Uuslavastus
Ingmar Bergman
«Lärmab ja veiderdab»
Tõlkija Ülev Aaloe
Lavastaja Roman Baskin
Osades Aivar Tommingas, Helena Merzin, Raivo Adlas, Külliki Saldre, Herta Elviste, Marju Männik jt
Esietendus 15. detsembril Vanemuise väikses majas