Herta ja Maimu: grand old lady’d tantsupõrandal

«Tegime ikka varvastel šõusid ka, mitte päris «Luikede järve» muidugi,» meenutab Herta Elviste naeratades oma kunagist Pärnu teatri aega, kui ta veel tantsurühmas töötas. Täna on ta jälle tantsupõrandal. Herta Elviste (82) ja Maimu Krinal (78) osalevad mõlemad tantsulavastuses, sedapuhku varvastantsuta.
«Me õnneks ei tantsi seal,» poetab Herta Mai Murdmaa lavastatud «Tantsumaratoni» kohta, kus roll teha nii tal kui Maimu Krinalil. «Lihtsalt niisama plaksutame käsi. Murdmaa tahtis sellist eksperimenti teha.»
Eksperimendijutt käib nii tema kui ka Maimu kaasamises balletitrupi sekka. Kumbki grand old lady ei tee tantsulavastuses kaasa esimest korda. Herta alustaski lavakarjääri tantsuga. Pärnu teatris, tantsutrupis. Ning Maimu – tema on lausa balletilaval tantsinud.«Olin siis 33- või 34aastane, kui tantsisin Åset «Peer Gyntis»,» meenutab Maimu, kes kooriartistina vägisi balletilavale lükati. «Ülo Rannaste tantsis Peeri. See tükk läks üle saja korra.»
Ei olnud Maimu balletti õppinud, kuid et tollane Åse osa täitja Vanemuisest Tallinna suunal lahkus, tuli Maimul roll ära teha. «Teatris nad kahtlustasid, et ma olen balletti varem teinud,» naerab Maimu takkajärele. «Mina õppisin hoopis Saksa ajal Tallinnas kommertskaubanduskoolis. Siis läksin tööle Tallinna raudteekonda, aga sealt saadeti mind Tartusse. Ega ma siin raudtee peal kaua ei olnud, hakkasin ringi vaatama.»
Ringivaatamise ajal töötas Maimu majavalitsuses ja mängis akordioni. «Ega ma seda akordionimängu ka kuskil õppinud polnud, lihtsalt sattus akordion kätte,» räägib ta. «Ja nüüd andke mulle akordion kätte, ma ei oska ühtegi rida!»

Ajutine abi, mis kestab juba 50 aastat

Vanemuise teater oli suure ringivaatamise ootamatu lõpp-punkt. «Tutvusin ühe pimeda muusikuga, kes ütles, et mingu ma muusikakooli. Mina väga usaldan inimesi. Läksingi. Olin kaks aastat järjest difteerias ja üks sanitar vaatas mu kätt: «See, mida sa praegu õpid, saab sulle elukutseks ja sa töötad väga pikka aega.» Naersin veel: «Mis asja! Ma olen raamatupidaja!» Ma ei pidanud seda lauluõppimist millekski! Siis tuli koormeister Valdeko Viru mulle ukse taha, et häda käes – tal kaks naist dekreeti läinud. Tule ajutiselt appi!»
Aastal 1954 läks siis Maimu Vanemuisele ajutiselt appi ja jäi sinna 2005. aastani. «Tõesti, väga ajutine abi,» muigab Maimu.
Seoses «Peer Gyntiga», kus Maimu tantsis, meenub talle koomilisevõitu lugu. «Kui olin 32aastane, sündisid mul kaksikud tütred ning korra olid nood kaks mul teatris kaasas. Tuli siis stseen, kus Peer tõstab ema Åse katusele. Need kaks kukkusid röökima: kuidas ema nüüd katuselt alla saab! Õnneks olid nad väiksed nutjad.» Vähemasti ei järgnenud sellele käskkirja, mis oleks artist Krinalit laste nutu eest noominud.

Ja mis ma enam siin tantsin?

Kui Maimu lavastajapoolse karmi jõuga tantsulavale lükati, siis Herta on suisa profitantsija. Aastail 1939-42 õppis ta Pärnus Putini balletistuudios ning müttas tantsijana ka laval.
Omaaegses, viiekümnendate-eelses Pärnu Endlas kuulus ta tantsutruppi, mis sealseid operette ilmestas. «Rühmaga Pärnus ma algasin, aga lõpuks olin ma ikka solist!» räägib Herta. «Suured tantsupedagoogid Tallinnast käisid meil Pärnus asju kokku panemas ja tuli päris suuri asju tantsida – ikka soolosid. Hannes Kelder tuli Tallinnast, oi-oi, oli ikka väga hea jalaga. Tema siis tõstis aga mind ja kahekesi tegime suuri asju päris. Tegime varvastel šõusid ka. Mitte päris «Luikede järve» muidugi.»
Herta mäletab, et lisaks operettidele olid pärnakatel ka iseseisvad tantsukavad, millega esinemas käidi. «Olid sellised tantsuõhtu-lavastused. Mitte et need kandnuksid balleti nimetust, lihtsalt tantsuõhtud. Käisime isegi praeguses Ammende Villas ohvitseridele tantsimas.»
Viiekümnendate alguses aga, kui Herta Pärnu tolmu jalgelt pühkis ja Tartu Vanemuisesse tuli, jäid tantsukingad sinnapaika. «Vanemuise balletis? Oi, selles pole ma varem küll kaasa teinud!» naerab Herta. Oma pööraseimad tantsunumbrid sooritas ta Vanemuise laval hoopis operettides. «Noh, ja mis ma enam siin tantsin, ma juba 82 – see vanus on liig, mis liig.»
Sellele iseenda pihta sihitud torkele, mille taustmõtteks on liiga pikalt lavale pidama jäämine, sekundeerib Maimugi: «Aeg saab otsa! Pole mõtet! Kesse seda vanainimest ikka vaadata tahab?»
Sel teemal on praegused tantsulavastuse-kolleegid vägagi ühte meelt. Ning neid kaht grand old lady’t ümber rääkida pole kellelgi võimalik.