fbpx

Herta Elviste: «Ma ei ole nii-ii vana!»


Õnnitlejaid, kõigil kõned peas, on terve rodu. Publik seisab vapralt püsti. «Istuge, ma istun ka!» käsutab õhtu peategelanna Herta Elviste ja prantsatab kiiktooli. Hetk Herta juubeli laupäevaselt tähistuselt Vanemuise väikese maja saalist oli kõnekam kui tuhat sõna – punase samettooliga juubelipeod pole teda tegelikult eales vaimustanud.
Toolist ei pääsenud Herta ometigi – kui juubelietenduse «Mägede iluduskuninganna» järel laval vastu võetud õnnitluskadalipp lubas primadonnal tõepoolest kiiktoolis särada, siis õhtu teine pool – klassikaline lipsustatud ja torditatud austamine – sama hoone ovaalsaalis tõi kohale ka kohustusliku juubilariistme. Kuid mitte sametise ja punase, vaid siidise ning sinise. Viimane ooperi «Maskiball» lavakujundusest laenatud.

Herta sünnipäeva peeti kaks korda

Aga – 80. sünnipäeva ei pühitsenud Herta mitte esimest korda. Tegelikult sai tal 80 eluaastat täis 12. juunil ning esimene pidu peeti juba siis maha. Draamatrupiga isekeskis ja juubeldamiseta. «Herta on teatrietenduse toimumise ajaks nii halval ajal sündinud,» muigas Vanemuise draamajuht Ain Mäeots. «Suvel majas talveetendust teha… Aga Herta on seda väärt, et tema sünnipäeva kaks korda tähistada.»
Tol õigel päeval sõidutati juubilar kiiskava Volgaga (Mäeots: «See polnud lihtsalt Volga, vaid limusiin – Herta noorusaegadest pärit!») teatrimajja, juhatati kaskedega kaunistet lavale ning pandi lihtsale puupingile istuma. Suvine praazdnik, kuhu polnud asja ei riigiisadel ega teatrijuhtidel, oli draamanäitlejate privaatpidu.
Laupäevane avalik austamine, mis sattus Herta näitlejast kaasa Lembit Eelmäe sünnipäeva järgsele päevale, lisas draamatrupi (taaskordsetele) õnnitlustele buketid nii presidendilt kui ka kultuuriministrilt. Urmas Paet oli ise kohal ja sai oma õnnitluskõne pärast Herta südamest sööstnud hüüatuse: «Ma ei ole nii-ii vana!» Presidenti esindas Vanemuise juht Aivar Mäe, kel oli õnne laval tunnistada, et näeb oma teatri esinäitlejannat esimest korda silmast silma.
Vägevaima õnnitlustrikiga said aga maha väikese maja lavamehed, kelle saadetud punane õis langes alla lavalaest, kaasas kaart «armsale neiule».

Liina Tennosaar: “Herta on vinge mutt!”

Toosama «armas neiu» sunnib aga kogu oma mitte-primadonna hoiakuga selja kumerasse nii vähematel kui ka suurematel tegelastel: Eesti Televisiooni juhi Ilmar Raagi ajas lugupidamine veel enne juubeliõhtut lipsukauplusse tormama. «Tulin Tartu poole, olin ülikonna kaasa haaranud ning avastasin, et lipsu polegi – juubilar on ju vana kooli daam,» kirjeldas Tallinnast kohale kihutanud Raag kimbatust. Lips, hõbejalt läikiv, sai ostetud esimesest ettejuhtuvast poest. Herta pärast.
Õhtu peaosaline ise, tagasihoidlikkusest helendav, on Eesti teatrile kindel iidol. Ürgtalent, trääsa suuvärk ja armas naeratus. «Ta on väga sirgjooneline ega kannata hämamist,» rääkis Mäeots, Hertaga korduvalt tööd teinud lavastaja. «Austusväärne kolleeg, kelle loomejõud on tohutult intensiivne,» lisas aastakümneid Hertaga ühes trupis töötanud Raine Loo. «Inimene, täis päikest,» iseloomustas Indrek Taalmaa. «Ma pole teda kunagi sompus ilmega näinud.»
Liina Tennosaar, Hertast poole noorem ja ilmselt ka poole pikem näitlejanna, kinnitas juba aegu tagasi: «Herta on vinge mutt». Ega tagane sellest väitest nüüdki. «Herta ongi ju vinge mutt,» lausus ta. «Ta on jube hea partner ja nüüd julgen öelda, et ta on ka väga hea sõber, kellega elu- ja tööasju rääkida.» Hertaga koos laval mängida on Tennosaare kinnitusel jube hea. «Ta on õudselt tundlik partner,» kiidab ta. «Partnereid, kes su silmist näevad, mida sa mõtled ning teed, ei kohta teatris just väga tihti. Hertaga toimib see õrn ja habras side sajaprotsendiliselt.»

Hertale meeldib vimkat visata

«Mägede iluduskuningannas» Hertaga ema ja tütre võimuvõitlusi läbinud Tennosaar ei mäleta, et Herta oleks kunagigi tahtlikke vimkasid visanud, kuid kord juhtunud see täiesti kogemata. Põlev kiri, mille Herta pidi ahju viskama, langes pro?ektorit ümbritsevatesse liivakottidesse. Lava sai leeke ja tossu täis. Tennosaar, kes pidi lavale astuma ninakirtsutuse ja fraasi «Kärsahais!» saatel, nägi olukorda, mis haisust kaugelt võimsam. «Iga teine näitleja läheks närvi, kui lava põleb, aga Herta viskas jala üle põlve, kiikus toolis ning vaatas rahumeeli, mismoodi ma seda tulekahju kustutan,» naeris Tennosaar. Etendus käis, Tennosaar kandis kausiga vett ning samal ajal toimus sundimatu mäng. «See oli jube hea etendus.»
Väike sõbralik kius pole aga Hertale kaugeltki tundmatu. Taalmaa nägu läheb muigele, kui meenutamisel korrad, mil Hertal naljatuju. «Mina olen näoga saali poole, tema mitte, ja siis teeb ta mõne grimassi… ja sina pead suutma säilitada rahu,» pajatas ta. Tol korral ei jäänud näitleja Taalmaal muud üle, kui iseendaga tegelda, et mitte laginal naerma puhkeda.
Millal grand old lady, kelle mängitud menukid on tänaseks Vanemuise repertuaarist maha kriipsutatud, uue rolliga lavale ilmub? Viimased hooajad on Herta nii kõvasti mänginud, mistap hoiab ta enda soovil mõnda aega madalat profiiti. Ta on ise öelnud, et ei taha enam suuri osi teha. Sutse aga, a la «Tõld on ees» või «Teile on kiri», ei söanda temasugusele näitlejale keegi pakkuda. Selleks on Herta liiga suur täht.