Herta Elviste ja Lembit Eelmäe – 50 aastat laval

Vanemuise näitlejad Herta Elviste (81) ja Lembit Eelmäe (77) saavad homme õhtul Vanemuise kontserdimajas pidulikult kätte Tartu kultuurkapitali tänavuse 50.000-kroonise aastapreemia.
Kui otsida Eesti teatritest Elviste ja Eelmäe kõrvale veel teisigi nn “näitlejate kullafondi” kuuluvaid sõnameistreid, siis on meil küll Kaljo Kiisk (79), Jaanus Orgulas (77), Eino Baskin (75) ja Ita Ever (72), kuid üle 50 aasta teatris püsinud ning omavahel koos elavate lavastaaridega saab uhkeldada vaid Tartu Vanemuine.

Teatrisse juhuslikult

Tegelikult sai nende kahe teatrilegendi lavatee alguse üsna juhuslikult, sest Valgamaal Holdres sündinud Eelmäe tuli pärast keskkooli Tartusse õppima hoopis arstiteadust. Ometi ei sujunud maakohast pärit tagasihoidliku olemisega poisil ülikooliõpingud kõige paremini. Eelkõige valmistas peavalu keemia ning peale esimest kursust lehitses ta hoolikalt taas kõrgkoolide teatmikke ja avastas enda jaoks Eesti Riikliku Teatriinstituudi, kus vähemalt keemiat õppeainete nimekirjas ei leidunud.
Pärnu-Jaagupist pärit Elvistet ootas aga vanemate eeskujul ees lootusrikas õmblejakarjäär. “Minu ema oli õmbleja ja isa rätsep ning ilmselt oleks minustki saanud kas õmbleja või kuduja, sest vähemalt endale olen elu jooksul mitmeid kampsuneid heegeldanud ja kleite kudunud,” ütleb Elviste. Aastatel 1939–1942 õppis Elviste aga Pärnus Putnini balletistuudios, kust tollane Pärnu Endla teatrijuht Eduard Lemmiste ta leidis.
Esimest korda nägid noored näitlejad üksteist 1951. aastal, kui Eelmäe pärast Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetamist Pärnusse suunati. Elvistel oli selleks ajaks seljataga juba kümme aastat kooselu endise mehega ning sisimas vastu võetud otsus, et enam ei abiellu ta kunagi. “Kuna teatritöö oli nii aktiivne ja mul oli üks laps juba olemas, siis olin ma tõesti sellisel seisukohal, et ei abiellu enam kunagi,” meenutab Elviste. Siiski tuli tal kolm aastat hiljem oma seisukohast loobuda.
“Eks see kooselu ja hilisem abielu lihtsalt kujunes tasapisi välja. Kuigi jah, kolm aastat võttis ümbermõtlemine aega,” ütleb Eelmäe võidurõõmsalt. Elviste aga meenutab, et kuna näitlejad elasid Pärnus samas linnaosas, siis saatis Lembit Hertat ikka hommikul teatrisse proovi ja õhtul pärast etendust koju. “Ühel õhtul oli Lembit mind jälle koju saatnud ning järgmisel hommikul oli kannikeste kimp ukse taha pandud,” lausub Elviste, ning küsib alles nüüd, 50 aasta hiljem, et kas need olid ikka Lembitu poolt toodud. Eelmäe muigab, ja tunnistab, et ega ta täpselt enam mäleta, aga “kes see muu”.
Üllatavaid fakte tuleb vanapaari minevikust lausa kamaluga. Nii näiteks oli Elviste neiupõlvenimi hoopis Hertha-Marianne Brantt ning alles pärast nimede eestistamist sai temas Herta Elviste. “Kui isa läks vallamajja meile uut nime valima, siis olime isekeskis otsustanud, et perekonnanimeks võtame Rand. Vallakirjutaja aga ütles, et seda on juba liiga paljudel ja pakkus hoopis Elviste, kuna seda polevat veel keegi valinud. Mul oli oma vanast nimest loobumise pärast nii kahju. Ronisin kodus voodi alla ja lausa nutsin,” räägib Elviste, kellel oli koolis isegi hüüdnimeks “prantssai”. Nimega on Elvistel ka praegu pisut segadust, kuna passis on ta Eelmäe ja laval Elviste. “Kui hambaarsti järjekorras hüütakse Eelmäe, siis ega ma ajalehelugemist küll kohe katki jäta. Alles mõne aja pärast tuleb meelde, et mind vist kutsuti,” lausub Elviste. Ka Lembit kandis lapsepõlves hoopis saksapärasemat nime – Arved Eifel. Perekonnanimi asendati eestistamise käigus Eelmäega, aga miks Arvedist Lembit sai, ei oska asjaosaline ka ise põhjendada.

Publik võttis omaks

Viiekümnendate ja kuuekümnendate nõukaaeg mõjutas Eelmäe sõnul üsna tugevalt ka teatrit. “Etendustel oli partei ja ühiskonnas valitseva ideoloogia mõju. Lavastati propagandistlikke ja sageli naiivseid näidendeid, millel polnud ausat sisu ja sügavat probleemilahendust,” räägib Eelmäe. Siiski oli ka erandeid, teiste hulgas H. Wuolijogi “Juuraku Hulda” (1956), kus näiteks Elviste tegi oma esimese tõelise hiilgerolli, mida vanem teatripublik mäletab senini. “Kui veel mitmeid aastaid hiljem käisime kolhoosides sügiseti kartuleid võtmas, siis kohalik maarahvas muud ei rääkinudki, kui et Juuraku Hulda tuleb meile kartuleid võtma,” meenutab Elviste vanu aegu.
Kui Endla tollane peanäitejuht Kaarel Ird 1956. aastal Pärnust Vanemuisesse läks, kutsus ta peagi endaga kaasa ka Eelmäe ja Elviste. Ometi läks ka Tartus veel ligi 20 aastat, enne kui lavale jõudsid “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja “Kauka jumal”, kus peaosades mänginud Eelmäe samuti lõpuks publiku südame võitis. “Võib-olla ei nähtud minus varem seda lavalist potentsiaali. Need olid noored ja uued lavastajad Tooming ja Hermaküla, kellega koostöö laabus üllatavalt hästi. Leidsime kuidagi ühise keele ja teineteisemõistmise. Nad olid vabad parteilisest ja ideoloogilisest käsitlusest,” tõdeb Eelmäe.
Elviste väitel on tal olnud õnn teha koostööd ligi 100 lavastajaga. Teiste hulgas korra ka Voldemar Pansoga, kui ta lavastas Tartus J. Smuuli “Lead”. “Mul on lavastajatega väga vedanud ja ma olen nad kiiresti omaks võtnud, aga minu kõige suurem õpetaja on olnud publik. Mul on tunne, et publik andestab mulle ka minu vead ja möödalaskmised ning seetõttu jään ma talle ikka võlglaseks,” räägib Elviste. “Ma armastan publikut üle kõige.”

Hüvastijäturoll

Publiku sooja suhtumist tõestab ka eelmise aasta sügisel Vanemuise väikeses majas lavale jõudnud “Vladimiri väljaku” etendused, mis on läinud siiani kõik täissaalidele.
“Olen tihti mõelnud, mis võiks olla selle edu taga, aga välja pole mõelnud. See “prügikastis” elamine on meil juba nii tavaline. Arvasin, et oleme sellega harjunud ja võtame neid inimesi juba kui omaette rahvust, aga õnneks paljud siiski ei ole harjunud ja ei võta seda omaks. See probleem peab publikut puudutama, sest muidu nad ei tuleks teatrisaali,” ütleb Elviste. “Me mängime seda päris suure mõnuga. Vahel on küll tunne, et tekst on liiga olmeline, aga tegelikult on see autori poolt kirjutatud suure südamevaluga. See on traagiline, koomiline, sügavalt sotsiaalne ja poliitiline,” lisab Eelmäe.
Mõlemad tunnistavad, et publiku ja kriitikute tunnustus läheb neile sügavalt korda. “See läheb nii südamesse, et vahel on lausa piinlik, kui minusse nii hästi suhtutakse. Ma ei mängi ju nii kenasti,” lausub Elviste tagasihoidlikult. Paljudele kurvastuseks tunnistab Elviste, et “Vladimiri väljak” jääb tema hüvastijäturolliks Eesti teatris. “Teksti õppimine ei valmista raskusi, aga füüsiliselt on see üsna raske ja kas peakski päris surmani laval olema. Olen otsustanud, et tahan sellega lõpetada ja mõnda aega ka päris ilma tööta elada.”