Loe

Herta Elviste: elu ei tohi karta!

Postimees-Arter

Eesti teatri grand old lady ja vanim tegevnäitleja Herta Elviste vaimustab nii lavakooli tudengeid kui ka kogemustega teatritegijaid. Millega?

Esmalt hääl, siis Herta Elviste ise. Talent, sarm, energia ja kogemus – sõnad, millega iseloomustavad Eesti teatri vanimat tegevnäitlejannat, 78-aastast Elvistet temaga kokku puutunud inimesed. Just nimelt teised: sest Elviste ise, kaval rebane, kordab üht: «Mul ei ole midagi öelda. Mis mul, vanamutil, ikka öelda.» Luiskab.
Aga tagasi hääle juurde. «Kohe jäi meelde, sest oli kõigist teistest eristatav,» räägib Vanemuise näitleja Raivo Adlas. Mitte ainult Adlas ei salvestanud seda isevärki, kergelt ragisevat häält kuklamällu, vaid teisedki. Nii mäletab Adlas Vanemuise järjekordset ringreisi, mil trupil oli hädasti pärast etendust viina vaja. Pood kinni. Juhatati trupp müüja kodu juurde.
Näitlejad peavad ukse taga aru, siis lüüakse uks lahti ja müüja kohal: «Kuulge, see on ju Herta Elviste, kes akna taga räägib!» Elviste häält teadsid kõik, muigab Adlas. Raadio süü.

Ürganne

Pärnus ettekandjana raha teeninud ja Elsa Putini tantsustuudios õppinud Elviste on Adlase sõnul ürgtalent. «Kellel on vaja kooli, kel pole üldse vaja…» pakub ta. «Tal on ürganne. See on suurem väärtus kui koolid ja diplomid.» Adlase mäletamist mööda austanud Elviste meeletut talenti ka Kaarel Ird. «Kus ma aga ise Elvistesse stuudiopoisikesena täitsa ära armusin, oli Smuuli «Lea». Fantastiline. Ja «Polkovniku lesk»,» meenutab Adlas. «Herta on teisi eesti näitlejaid, kes temaga samu asju mänginud, mütsiga löönud. Jälle ürganne.»
Elviste «Polkovniku leske» meenutab õhates ka näitlejanna garderoobikaaslane Maimu Krinal. Vanemuise teine grand old lady, kes Elvistega poolsada aastat tuttav olnud. «Ma ei saanud lava kõrvalt kuidagi ära, istusin ja vahtisin seal,» naerab ta. Krinalile on Herta kõigega eeskujuks. «Ta teeb nii hästi kõike – ma ei ole kade, aga mõnikord mõtlen, miks mina ei või.»
Kas Elviste lavasära taga on mänglev kergus või pöörane töö? «Tal lihtsalt tuleb, ilmselt on tantsukool ka aidanud: väga hea plastika ja ümberkehastumisvõime,» pakub Adlas. «Kordumatu nähtus Eesti teatris ja mina ei oska teda kellegi teisega võrrelda.»

Trupi ema

Adlas mäletab, et kui saksa lavastaja Peter Kupke 1970. aastail Vanemuises «Koduõpetajat» tegi, ütles too Elviste kohta üht: «Elviste – ein Truppenmutter.» Trupi ema on Adlase sõnul naine, kellega peavad kõik hästi läbi saama või kellega on kasulik läbi saada.
Vanemuise draamajuht Ain Mäeots, kelle lavastustes «Õnne, Leena!» ja «Mägede iluduskuninganna» on Elviste säranud, sõnastab näitlejanna fenomeni lihtsalt: «Ehedamat daami annab otsida. Teist nii orgaanilist selles eas näitlejannat ma Eestis ei tea.»
Mäeotsa meelest on Elviste suurepärane. Aga on enamatki. «Ta on kange mutt – konstruktiivselt kange, me oleme prooviperioodil ragistanud küll,» räägib ta. «Kui Hertale miski ei meeldi, ütleb ta selle kohe välja.»

Käre naine

Kui Elviste midagi ihu ja hingega teeb, on ta käreda ütlemisega, kinnitab ka Elviste abikaasa viimased 50 aastat, Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe. «Hertale on lavastaja väga oluline, aga põhimõttelistes küsimustes ta ennast mõjutada ei lase,» tähendab ta. «Ning selle, et tal õigus on, põhjendab ta laval ära.»
Teatritreemast korraks koduseinte vahele põigates räägib Eelmäe, et käredat ütlemist tuleb ka seal ette. «Mina olen järeleandlikum pool,» pakub Eelmäe. «Ma pole kaugeltki rahul kõige sellega, mis ta teeb ja ütleb, aga ma ei tee sellest suurt numbrit. Sellisel vaidlusel pole mõtet. Aga naised on üldse olemuselt näitlejad – keevalised ja impulsiivsed.»
Millega Elviste 1952. aastal sireda näitleja Eelmäe ära võlus? «Sarmi ja isikupäraga,» kõneleb Eelmäe. «See ilmneb ju lavalgi.»
Kas tundepuhang tuli kui oleks puuga pähe saanud või arenes lugu tasapisi? Lembit arvab, et teine variant. «Puuga pähe saamise tunnet ei olnud. Nii see kujunes,» muheleb ta. Ning lisab, et talle imponeerisid mõlemad Hertad – nii näitlejanna kui naine. Sarm, jälle see sarm.

Mis vanadus?!

Särav energiapundar Elviste, keda naljalt lössis või kurvana nähtud pole, vanadust ei tunnista. «Olen talle ikka öelnud, kui mõni tervisehäda, et oleme vanad ja haigus tuleb sellest,» muigab Krinal. «Ega ta tunnista. Küsib vaid: mis vanadus? Mis asi?»
Et vapustav Elviste lummab ja mõjutab, on selge. Mäeots tunnistab, et kindlasti on Elviste teda kasvatanud. «Töötades inimesega, kel on selline elupagas, õpid tahes tahtmata temalt – noor nolk nagu ma tema kõrval olen,» lausub ta. «Tal on kuradi terav silm õige ja võltsi eristamisel. Temaga ei saa udu ajada, bluffida ka mitte.»
Et Elviste on kadestamist väärt talent, tunnistavad ka tänavu lavakunstikooli lõpetavad näitlejad. «Mu suuremaid teatrielamusi oli Elviste «Mägede iluduskuningannas»,» õhkab Evelin Pang. Karol Kuntsel, sama lennu tudeng, imetleb aastaid laval olnute vastupidavust, võhma ja energiat.
«Elu ei tohi karta!» on Elviste lause, mida vanadaam harrastab optimistlikult korrata. Ei mingit hala ega pisaraid. Ilmselt kordaks Elviste sama lauset ka neile noortele näitlejatele, kui peaks nendega proovisaalis kokku juhtuma. Tema ise pole kartnud.

23.03.2002