Loe

Helsingi rabas lennult Vanemuise arvustusega ajalehe

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Raimu Hansoni reisikirja 2. aaria!

Kui proovist tulnud tantsijad, lauljad, orkestrandid ja lavamehed olid saanud neljapäeva pärastlõunal paariks-kolmeks tunniks minna hotelli Scandic Grand Marina ennast värskendama, asusin mina hankima endale ajaleht.

Teatrijuht Paavo Nõgene oli Soome Rahvusooperisse külalisetendusi andma sõitnud vanemuislastele rääkinud, et just nende gastrolli esimesel päeval oli Soome mõjukaimas päevalehes Helsingin Sanomat ilmunud väga tunnustav arvustus Vanemuise sõnalavastuse «Suurema kurbuseta» kohta. Kuid nagu juba vanad eestlased teadsid, parem ajaleht käes, kui jutt sellest õhus katuste kohal hõljumas.

Sestap käisin kõigepealt läbi hotelli kaks ajakirjanduse müügikohta. Iltalehti ja Iltasanomat (meie SL Õhtulehe sugulased) seisid virnas, aga Helsingin Sanomat – ei ole.

Mõnisada meetrit eemal oli toidupood, mille aknast paistis ajalehelett, aga vajalikku lehte – netu!

Paarsada meetrit eemal pidavat olema postkontor. Oli küll, aga 1. novembri Helsingin Sanomat oli ammu otsa saanud. Kus võiks seda veel olla? R-kioskis, andis Helsingi postkontorimees Tartu Postimehe mehele nõu.

Lähima R-kioski neiukene oli iseäranis lahke. Ta rääkis, et millegipärast rabati just selle päeva Helsingin Sanomat nagu sooja saia. Ta võttis linna plaani ja näitas, kus asuvad lähimad R-kioskid. Et võib-olla nendes veel on vähemalt üks eksemplar.

Lähim oli kolme sepa kuju juures. Aga mida pole, seda pole – Helsingin Sanomat, 1. november 2007.

Lõin käega. Hakkasin hotelli poole löödult tagasi lonkima. Vaatasin, ilus linn hämarduvas hilissügises värviliste tulede paistel. Järsku jäi pilk kinni tulikirja külge, mis andis teada: AKATEEMINEN KIRJAKAUPPA. Eesti keeles tähendab see midagi umbes sedamoodi: väga hea valikuga kuulsusrikas raamatupood.

Ja mu vaist ei petnud mind. Kohe vasakut kätt on ajakirjandusletid ja -riiulid, kus oligi too igatsetud seitung. Kahe euro eest sain lehe, mille C-osa avab Kirsikka Moringu kirjatöö «Soome draama vallutab Eesti».

Selle sissejuhatus teatab, et Reko Lundani näidend «Suurema kurbuseta» on Tartus kõikide lemmik ja «veab saalid jätkuvalt täis».

Et juba sai nii pikk tee ette võetud, siis sai ostetud sealtsamast ka peaaegu 13-eurone kolmikplaat ooperiklassika parimatest aariatest.

Tagasitee raamatupoest hotelli oli täpselt 1367 sammu pikk.

Kui Vanemuise kirjadega kahekorruselises bussis teel hotellist ooperimajja etendusele «Peer Gynt» seda lugu teatri pressiesindajale Tambet Kaugemale rääkisin, arvas ta, et eks seda ajalehte ikka Vanemuise lavastuse pärast ostetud. Aga mina arvasin, et seal ei ole midagi imelikku, sageli saab Eestis ka Postimees enne kioskite sulgemist otsa.

Võtsin selle higi ja vaevaga hangitud Helsingin Sanomat südaööl pärast vanemuislaste tantsulavastuse üsna menukat etendust voodis ette, aga sõba tuli silma peale enne kolmanda lõiguni jõudmist. Ja veel enne uinumist tuli meelde, et ega ma ju soome keelt ei valda ka. 

02.11.2007