HELISEV ELAMUS MURE TAUSTAL. „Helisev muusika” Vanemuises

Richard Rodgersi ja Oscar Hammerstein II muusikali „Helisev muusika” Vanemuise lavale toomine oli üks väga tänuväärne ettevõtmine. Esiteks sellepärast, et see teos on paljude kuulsate muusikalide reas omamoodi fenomen, ja teiseks — inimesed vajavad üht igihaljast lugu, mis läheb neile südamesse ja mille kaudu püütakse paremaks saada. Sellest saadakse tuge nii perekonna ühtsusele, oma vaadetele truuks jäämisele, edasipüüdlemisele, isa maa-armastusele… See annab uut hoogu kas või muusika armastamisele…

On erakordne, kuidas Richard Rodgers suutis nii loomulikult ja spontaanselt tuua publikuni üsna keerulise protsessi — muusikaime sündimise! Ja seda ühe muusikaandega õnnistatud, avatud hingega naise Maria kaudu.

Fenomen „Helisev muusika” tõi mulle meelde peaaegu uskumatu loo eesti kinokülastuste ajaloost, selle, kuidas 1971. aas ta lõpul tuli Tallinna kinos Kosmos ekraanile „Heliseva muusika” Robert Wise’i filmiversioon (20th Century Fox, 1965), peaosades Julie Andrews (Maria) ja Christopher Plummer (Georg von Tr app). Poole aasta jooksul näidati seda üle 500 seansi. See oli ühe filmi ekraanil püsimise rekord Eestis. Filmi käis vaatamas mitusada tuhat Eesti elanikku. Viis Oscarit võitnud film oli lummav.

Milles seisneb selle filmi või õigemini muusikali fenomen? Vist selles, et teoses (nii filmi- kui ka lavavariandis) on osatud ära kasutada inimestes ülimaid positiivseid emotsioone tekitavaid asju ja nähtusi: imelised Alpi mäed, „pesakond“ musikaalseid lapsi, mitme armastuse sünd ja sellega kaasnevad kõhklused, säravad lossipeod, lauluvõistlus, nunnakloostri salapära ja kirikukellade kumin… Kõige krooniks Rodgersi ilus, emotsionaalne, aimukas ja meeldejääv muusika, mille taustaks dramaturgilised, närvikõdi tekitavad olustikulised ajaloolised seigad — Austria annekteerimine 1938. aastal Natsi-Saksamaa poolt (Anschluss).

Vanemuise lavastus 2010
Võib ette kujutada lavastaja Ain Mäeotsa otsinguid-vaagimisi teose lavastamise eel Vanemuises, kui on olemas nii palju eeskujusid. Nii mõnedki filmi huvitavad detailid tekitavad küllap kiusatust neid ka laval kasutada. Lavastaja on suutnud jääda siiski meeldivalt neutraalseks, tavapärasekski, ja lähtunud loost enesest. Mäeotsa lavastusest õhkub meeldivat värskust, head tempotunnetust ja stiililist väljapeetust. Kuna üheks lavastust käivitavaks mootoriks on von Trappi muusikalembesed lapsed, siis võib rõõmsa südamega öelda, et töö lastega on andnud väga hea tulemuse, lapsed on loomulikud, moodustavad paraja energiapommi, nad sulanduvad hästi ansamblite ja orkestriga, andes etendusele hea pulsi. Siinkohal suur kummardus lastega tegelejatele, kes on suutnud vajaliku neile selgeks teha. Need on lavastaja assistendid Merle Jalakas ja Krista Kotselainen, konsultant Karmen Puis, kindlasti laste vanemad ja/või koolide muusikaõpetajad-kasvatajad, kõiki ei tea tänadagi… Muidugi peab märkama laste loomulikku annet, sest selle põhjal nad lavastusse valitaksegi ja selleta
poleks etendus mõeldav.

Tempoka lavatüki stsenograafia on üllatavalt lihtne. Kunstnik Riina Degtjarenko on lavastuse aurat toetava lahenduse leidnud Alpi lummavate mägimaastike hiigelfotode projektsiooni näol, põimides neid vastava stseeni õhustikuga. Olulist toetust saab lavastus valguskunstnik Palle Palmé Maria — Birgit Õigemeel ja von Trapi lapsed. (Rootsi) tööst, seda eriti dramaturgilistes sõlmpunktides. Palju aitavad kaasa toredad kostüümid, mille autoriks on Gerly Tinn.

Erinevalt võib suhtuda filmikaadrite kasutamisse lavastuses. Tundub, et lavastaja on dramaturgiliselt oskuslikult ümber käinud filmikaadritega, mis kujutavad 1930. aastate lõpu Saksamaa sõjahüsteeriat. Küllap on olnud teadlik eesmärk keerata filmilinal nähtuga vaataja meeleolu täiesti pea peale. Senine ilus idüll — mäed, lossiaed, laulev pere, Liesli-Rolfi ja Maria-Georgi kaunilt arenevad suhted — on nagu pühitud. Sünged filmikaadrid toovad vaataja karmi tegelikkusse, mis oli samas kõrval ju kogu aeg olemas. Panin tähele enda kõrval istuva vanema daami reaktsiooni sellele muutusele. Mu naaber oli siiralt nördinud, et senine inimhinge ilusamatele tunnetele tuginev idüllmuinasjutt katkes. Seda tõendas tema näoilme ja järsk tõrjuv käeliigutus. Dramaturgiline kontrastiprintsiip näitas oma toimivat nägu.

Kogu etenduse muusikalist poolt valdab suurepäraselt muusikajuht Tarmo Leinatamm. Ei ole lihtne koos hoida nii mitut erinevat liini: kloostrikoor, laulev perekond, poliitilised sekkumised, suured kontrastid peategelaste suhetes, mis peegelduvad laste suhtumistes ja olekus; kiired situatsioonide ja sellega kaasneva valgustuse või valgusefektide vaheldumised (näiteks 2. vaatuse laulufestivali autasustamine ja sellele järgnenud Gestapo aktsioon) — kõigel sellel peab ju ka dirigendi kontroll peal olema!

Osatäitmistest
koosseisus laulis Mariat Birgit Õigemeel, abtissi Karmen Puis, paruness von Schraederit Eva Püssa ja Max etweilerit Ain Mäeots; teises koosseisus Mariat Hanna-Liina Võsa, abtissi Silvi Vrait, parunessi Maria Kallaste ja Maxi Jaan Willem Sibul. Mõlemas variandis oli kapten von Trappi osas Raivo E. Tamm.

Maria osas näitas oma professionaalset kõrgtaset Hanna-Liina Võsa, esimene spetsiaalse väljaõppe saanud muusikalinäitleja Eestis. Kaasahaarav esitus nii vokaalselt kui ka mänguliselt! Saanud muusikaližanris tuule tiibadesse USAs, oli tema pakutav kõrgtase lausa oodatud. Maria roll on ju keeruline, see eeldab väga head liikumist, palju on organiseerimist, laste kantseldamisi ja kõike seda peab tegema lauldes.

Birgit Õigemeelele oli Maria roll esimene suur ülesastumine muusikalis. Proovile pandi võimeka laulja võimed näitlejana ja tulemus oli üllatavalt hea. Muusikaelemendis tunneb Õigemeel end hästi, muusika lakkamisel tuli kohati esile lavakogemuse puudumisest tingitud ebalus. Arvan, et nüüdseks on see ebalus kadunud.

Raivo E. Tamm kapten Georg von Trappina oli omamoodi üllatav. Miks mitte kokku viia aeglane olek ja kõnemaneer mereväeohvitseri imagoga. Siiski tajub näitleja vist ise, et talle kõrge sõjaväelase roll, kes peab veel laulmagi, eriti ei sobi. Siit ka teatud rabedus. Lavastuse lõpuosas tõestab Tamm siiski oma näitlejameisterlikkust, kui peab väriseva häälega „Edelweissi” lauldes välja mõtlema oma pere põgenemisplaani.

Mõlemas vaatuses on peaaegu et kõige liigutavamad ja hingeminevamad stseenid need, mis toimuvad abtissi ja Maria vahel nunnakloostris. Abtissi rolli esitavad Karmen Puis ja Silvi Vrait on oma häälekoolilt ja temperamendilt küllaltki erinevad. Mõlemad esinesid aga tähelepanuväärselt. Klassikalise kooliga Karmen Puis oma ilusa ja puhta häälega sümboliseerib kloostri väärikust. Silvi Vraidi puhul on abtissi karakterisse sisse toodud väikseid krutskeid ja tema võimas hääl omandab naljatleva laulukese esitamisel koos Mariaga hoopis teise värvi.

Veel jäi etendusest meelde paruness Schraederina Maria Kallaste, kelle kõikumine kõrkuse ja mõista püüdmise vahel lõi omapärase nurga alt mõjuva karakteri.

Kapten von Trappi lapsi esitab koguni kolm koosseisu — kokku 21 last. Kahes etenduses õnnestus näha vaid enam-vähem ühte koosseisu, seepärast saan siin esile tõsta just neid: Gretl — Katariina Parksepp, Marta — Karoliine Pärlin, Brigitta — Laura Danilas, Kurt — Mihkel Känd ja Karl-Markus Kaiv, Louisa — Säde Mai Krusberg, Friedrich — Lõma Kama ja Liesl — Liisa Pulk. Sära ja rõõmu pakkus selline koosseis täiel rinnal. Lapsed on väga loomulikud ja see innustab vaatajat vahetumale kaasaelamisele. Eriti sarmikas oli Liisa Pulk Lieslina; tundub, et ta on suure potentsiaaliga ja kiiresti arenev näitleja.

Kiitust väärib jällegi ka Vanemuise kavaraamat (Marika Petti), kus antakse üksikasjalik ülevaade Trappide perekonna loost, eraldi Georg von Trappist ja Maria Kutscherast; sellest, kuidas sündis muusikal, millised muudatused on muusikalis võrreldes ajalooliste faktidega.

Kahest murest
Esiteks. Eestis on levinud komme rakendada populaarseid draamanäitlejaid „laulvate näitlejatena” erinevates žanrites. Kujunemas on suhtumise mall, et muusikalavastuste peaosades ei peagi esinema lauljad. Peaasi, et oleks populaarne staar, kes paelub publikut. On see võte ikka alati õigustatud? Kunagi kerkis sama küsimus
Endel Pärna puhul Estonia operetilavastustes. Pärna karakternäitleja talent kaalus üles vokaalsed probleemid. Tema puhul ei tohi aga unustada seda, et ta esitas spetsiifilisi, groteskseid või humoorikaid osi.

See küsimus vaevab eelkõige lavastuste muusikalise kvaliteedi küsitavuse seisukohalt. Kas professionaalne muusikateater ei peagi olema muusikaliselt võimalikult hea? Miks vahel välistatakse parem variant teadlikult, kasutamata professionaalset lauljat?

Teiseks. Nii publiku kui ka muusikute poolelt kuuleb tihti, et Vanemuine on ümber kujunemas uueks uusikaliteatriks!? Seda öeldakse nii tunnustavalt kui ka murelik-kriitiliselt. Murelikku varjundit kuuleb rohkem professionaalsetelt muusikutelt. Nendelt, kelle jaoks Vanemuine sümboliseerib akadeemilisust, kus suurem rõhk on ooperil-balletil ühelt poolt ja draamal teiselt poolt.

Viimase aja muusikalikesksus on fakt, seda kinnitavad arvukad edukad lavastused ja suure lisapubliku aasahaaramine Tallinna Nokia Kontserdimaja etenduste näol.

Et võimeka teatri repertuaaris on muusikalid, on normaalne nähtus, ja saavutatud märgatav publikumenu võib loomulikult teatri plusspoolele kanda. Kuid probleem on selles, et ühe žanri paisumine ei peaks toimuma mõne teise žanri (ooperi) arvel. Häiritud on tasakaal, mis puudutab ooperiharidusega lauljate koormust, nende kaasamist või mittekaasamist etendustesse. Kerkib hulk spetsiifilisi küsimusi, mille lahkamine pole siinkirjutaja kompetents, vaid on teatri siseasi.