Loe

Helend Peep kirjutaks esimesest armastusest poeemi

Postimees

Näitleja Helend Peep on õnnelik, et jalad veel terved, lauluhääl ja lauluisu alles ning kodu- ja kultuuriloo uuringud ja mälestused jätkuvalt aega täitmas.

Olete oma mälestusteraamatus kirjutanud, et ilus naine ja ilus muusika hoiavad mehe vormis. Kas see kehtib ka kõrges eas mehe kohta?
Olin 75 aastat vana, kui abiellusin oma kolmanda naise Luulega. Temal oli aastaid täpselt ümberpööratud arv – 57. Mu tütar ütles siis, et isa, sa oled lolliks läinud, aga nüüd ta nii enam ei arva. Kui haige ei ole, siis oled ka vanalt sama hea kui noor, mis siin vahet.
Pikemat aega tegin ka tervisejooksu ja tänu sellele olen siiamaani jalgadel.

Nüüd te enam ei jookse?
See keelati ära, sest süda hakkas lööke vahele jätma ja tuli operatsioonile minna. Nüüd käin jalutamas, iga hommik üks tund. Varem käisin koeraga, aga tema suri ära.
Kus mina käin, seal on palju koertega jalutajaid ja mul on nende jaoks alati maitsvat toitu kaasas. Koerad on mu suured sõbrad. Samuti varesed ja hakid, nemad söövad meelsasti seda kassitoitu, Kitekatti vist. Kui tulen, kohe tulevad mu juurde. Ka varblased on sõbrad, nende jaoks on veel eri toit. Seal ma nüüd käin, vahel hakkan kell kaheksa hommikul minema.

Oma näitlejateel olete olnud laulja, ooperisolist, draamanäitleja, dekoraator, lavastaja, filminäitleja – millist lõiku ise kõige tähtsamaks ja meelepärasemaks peate?
Olen veel olnud Ida Urbeli trupis tantsija. Aga eks nii muusikas kui draamas ole olnud selliseid asju. Rõõmustasin väga, kui Kaarel Ird 1946. aastal helistas ja küsis, kas ma ei tahaks Vanemuisesse tenoriks tulla. Riiklikus Noorsooteatris, kus siis töötasin, tehti selliseid poliitilisi asju, mis mulle ei istunud, nii et väga hea meel oli muusikasse tulla.
Kõige rohkem on meeldinud Lenski osa Tšaikovski «Jevgeni Oneginis» ja Vürst Dargomõžski «Näkineius», aga ega Rätsep Õhkki halb olnud.
Draama tuli jälle nii, et Vanemuises arutati, kes võiks «Tabamata imes» Leo Saalepit mängida, keegi soovitas mind ja Epp Kaidu võttis mu katsele. Pärast sain selle osa eest õige palju kiita. Ja Vargamäe Indrekut õnnestus mängida.

Teie rolli- ja teatrimälestustest võiks lõputult rääkida, aga ilmselt kõige suurem osa publikust tunneb teid siiski «Kerjuse laulu» lauljana: «Kõik roosid ma kingiksin sulle…»
Oli veel teinegi laul, mida väga palju nõuti – Chopini «Kurbus».

Kuidas on juhtunud, et just selliste kurbade lauludega olete end mitme põlvkonna südamesse laulnud?
Võib-olla olen elus palju kurbust tunda saanud… Olin vaene poiss väiksel talukohal, aga ema pani mu ikkagi gümnaasiumi. Seal oli kõht tihti tühi. Ükskord võtsin julguse kokku, et poest kilo leiba võlgu võtta. Poodnik saatis mu minema.
Kui teatrisse palgale sain, maksti 35 krooni kuus. Sellest elasin hooaja ära: korter 15, kuu aega lõunat sööklas 8 krooni ja 12 jäi veel järele. Kutse Kuressaarde tulla võtsin vastu ka raha pärast, seal maksti 65 krooni.

Aga armastus – kas see on ka okkaid ehk kurbust toonud?
Esimesest armastusest on mul pikk lugu kirjutatud, andsin selle Iisaku muuseumi. Kui suren, võiks sellest esimese armastuse loost teha poeemi või näitemängu.
Oma kõige kallima tüdruku, Ella-nimelise, jätsin maha ja abiellusin teise, kooliõpetajast Ellaga [Ellinor]. See abielu tuli aga lahutada – teine Ella oleks nagu esimese eest kätte tasunud.
Olin abielludes 24-aastane, sarved maha jooksmata. Tahtsin naisega magada, ma polnud tüdrukutega midagi suuremat teinud. Vaest poissi, kellel polnud poeriideid, ei pannud nemad tähelegi. Kui Iisakus laulma hakkasin, siis hakkasid ehk märkama.

Ka esimene Ella?
Seisime Iisaku kooris kõrvuti, käsi käes, tema sopran, mina tenor. Saatsin ta koju, oli varakevad, maa külmunud. Seisime kodutee otsas ja siis haarasin temast kinni ja suudlesin. Ta saatis mulle väga kurja kirja, siis teise, juba leebema…
Aga eks ka lahutus toonud kannatusi, lastest oli kahju. Kannatused on ebamugavad ja pahad, aga nad jätavad mälestusi… see vist pole hea. Ma ei tea, kuidas seda võtta.

Kas teine abielu oli õnnelik?
Linda oli teatris juurdelõikaja, ka ilusa näoga, käisin tema juures ikka juttu ajamas, saatsin teda koju, kuni lõpuks kutsus enda juurde sooja. Sündisid lapsed Ao (aovalgus), Ilo (lust) ja Eha (õhtuvalgus).
Tema jättis mu leseks, viis aastat pidasin lesepõlve, siis nägin, et selline poissmeheelu on vilets, ja nii otsustasime Luulega leivad ühte kappi panna.
Tüdrukute kaunidust olen eluaeg uurinud ja hinnanud…

Nüüd on mured lõppenud?
Ega ma enda pärast muretsegi, kui, siis laste pärast: kas saatus hoiab neid ja midagi halba ei juhtu. Ise mõtlen, kas jätkub veel jõudu elada viis aastat, nagu tahaksin.

Lauldes olete teistele roose pakkunud – millised lilled endale kõige rohkem meeldivad?
Viimati laulsin seda rooside laulu 2001. aastal Ugala laval, kus lavastati «Ainult unistus». Aplausid olid väga tugevad, keset etendust pidin kummardama minema.
Aga see küsimus käib mul üle jõu. Roosid on kaunid, kõik lilled on kaunid, mina neil vahet ei näe.

Herta Elviste on öelnud, et nemad Lembit Eelmäega vaatavad Vanemuise balle rõdult, Helend Peep oma prouaga aga tantsib all põrandal. Mida tantsite oma sünnipäeval?
Neil ballidel on nii palju rahvast, et teab mis keerutusi seal teha ei saagi. Aga tantsin ikka valssi.

Helend Peep
Sündinud: 29. juulil 1910 Iisaku vallas Vaikla külas
Töö teatris: Vanemuise koor (1938-39), Kuressaare teatri näitleja ja dekoraator (1939-42), Tallinna Töölisteatri (1942-44) ja Noorsooteatri (kuni 1946) näitleja, Vanemuise ooperisolist (1946-57) ja draamanäitleja, viimane osatäitmine «Taevases ja maises armastuses» 2001. aastal.
Filmid: mänginud 16 filmis, sh peaosa filmides «Jääminek», «Ühe küla mehed», «Jäljed», «Kirjad Sõgedate külast», osalenud telelavastustes.
Harrastus: juhendanud näiteringe, jätkab praegugi kodu- ja kultuuriloo uuringuid, on joonistanud šarže, avaldanud mälestusteraamatu «Nende helinate saatel» (2001).
Tunnustus: ENSV rahvakunstnik (1970), Eesti Näitlejate Liidu auliige, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia (1997), Suure Vankri auhind (1999), Tartu aukodanik (2001).
Lapsed: Tütred Sirje, Ilo, Eha, pojad Hillar ja Ao. Teatriteele on astunud poeg Ao näitlejana ja pojatütar Mari-Leen teatrikunstnikuna.

Arvamus

Ülo Vilimaa,Vanemuise tantsija, peaballettmeister ja lavastaja
Imeinimene! Elanud ja töötanud nii paljudel erinevatel aegadel, on ta osanud ikka iseendaks jääda. Seda tõestab kas või ta «Kerjuse laul».
See ei sündinud küll ta varases nooruses, aga seda suuremaks väärtuseks on see saanud koos tema endaga.
Minu teada pole tal mitte kunagi ühegi lavastajaga probleeme olnud. Ta on osanud end sättida madalamaks kui muru, sest uus muru peab ju peale kasvama – see tähendab looming, mida lavastaja vormib.
Koos temaga tuleb lavale midagi head, mida publik alati ootab ja tahab, ta toob lavale soojuse.
Helend Peep on oma ande mitmekülgsuses ja paindlikkuses tõeline vanemuislane – selliseid ei ole tõenäoliselt enam palju.

Ao Peep, poeg ja kolleeg
Ta on olnud hea isa ja perekonnapea, talle meeldis lastega tegelda, nii omade kui ka võõrastega – teatri puhkekodus oli ta suur laste lemmik, need istusid tal alati ümber. Kui ta aga rolli tegi, siis ei lasknud ta end segada, nagu pühendunud inimesed ikka.
Olen olnud teatrilaps, nagu paljud näitlejate lapsed, nemad lähevad ikka lavale ja osast saavad ka näitlejad.
Nii juhtus minugagi ja kaua aastaid oleme olnud kolleegid.
Oleme koos mänginud ja koguni teineteise osi dubleerinud, isegi operetis tegin isa eest ühe osa, kui ta haige oli.
Aga õpetanud, kuidas mängida, ta mind küll ei ole. Teatrilaval kaob ära isa ja poja side – näitleja on igal õhtul eri inimene ja vahel ei teagi, kes ta tegelikult on. Me oleme koos teinud tööd nagu head kolleegid.

29.07.2005