Helde kunstirõõmuandja lahkumine

Ülo Tonts, Postimees

Arvan, et mees mehega tuttavaks saime Helend Peebuga kunagi 60ndate lõpupoole, kui sagedamini Vanemuises liikuma hakkasin. Millal ja kuidas, on ammu meelest kadunud. Ja oleks ka imelik, kui mäletaks.

Suhtlemine Helend Peebuga oli nii lihtne ja samal ajal meeldiv, et mingit tuttavaks saamist, ammugi mitte tutvustamist ei oleks nagu kunagi olnudki. Hiljem aga olnuks üpris imelik vastamisi ja kohakuti sattudes teineteisest niisama mööda minna.

Rääkida võis kõigest ja lihtsalt niisama, päevaprobleeme puutumata, tähtsaid teemasid riivamata, näitlejat ja arvustajat, kes vastamisi seisid, asja segamata. Tavaliselt olid need ju püstijala kõnelused. Ei tule meelde, et Helend Peep iial oleks nähtavalt mossis olnud või kuhugi kiirustanud.

Rääkida võis eimillestki, aga rääkija ise oli alati tervenisti kohal ja oma jutu sees. Ei olnud pikad kõnelused, aga ammugi ei olnud tunnet, et räägime suusoojaks või, hoidku jumal, lihtsalt viisakusest. Inimlik kontakt oli oluline ja tähtis.

Suur originaal

Ega mul teist sellist suhtluskogemust ei ole olnudki – näitlejate seas ammugi mitte. Oma vaiksel ja silmapaistmatul viisil oli Helend Peep suur originaal.

Pidigi olema – kust muidu see näitleja-originaal Vanemuise laval ja eesti teatris? Mitte suur näitleja tavalises tähenduses, mitte kõigi tipprollide tegija, vaid just nimelt originaal, kelle ampluaaks oli ennekõike inimsõbralik teater ja inimlik inimene. Sobib ehk ütelda, et suhtlemise lihtsus ja sundimatus, millest eespool juttu, oli väga oluline, õieti otsustava tähendusega ka Helend Peebu parimate rollide loomisel.

Tema töö ei olnud mitte näitlejakunst tavatähenduses, mitte ümberkehastumine, vaid midagi lihtsamat, aga samal ajal haruldasemat ja nõudlikumat – rollis ja vaatajate ees iseendaks jäämine, iseendana olemine.

Peebu inimlikkus

Helend Peebu inimlikkust oli väga vaja 50ndatel, kui eesti teater pingutas teatrikunsti hoidmisel ja inimkeskse teatri taastamisel: Leo Saalep, Kerjus oma lauluga «Ainult unistuses», Kustas Lokk «Südamevalus», Albert Roode «Uusaasta öös».

Vanemuine oli tolles teatriajas ja hiljemgi Helend Peebule ülimalt õige teater. Seda kinnitavad ehk veelgi selgemini 60ndatel ja 70ndatel paljude teiste oluliste soorituste kõrval Kaarel Irdi rahvalikes ja rahvuslikes lavastustes loodud rollid – nimiosa «Rätsep Õhus», Mats «Külavahelauludes», Trei «Tagahoovis».

Kogu rahvuslikku teatrit Helend Peebu taolistele ürgannetele vist rajada ei saaks. Meistri lahkumisel on aga sobiv hetk meelde tuletada, kui helde andja ta olnud on ja kui palju tema loomingu kaudu kunstirõõmu saanud oleme.