Headuse kohutav kiusatus


Efektse, aga range stiihiaga stardib Bertolt Brechti «Kaukaasia kriidiring» Vanemuise suurel laval. Kolm alpinisti või abitut inimputukat rühivad mööda kallakut üles. Tuul keerutab lund. Puhkeb gruusia helilooja Gija Kantšeli kütkestav muusika, publikule nägematuks jääva bändi elavas esituses. Lavale astub Jutustaja, elutarga silmavaatega Aivar Tommingas, huulil sõnad ja lauluümin.

Valus võltsvõimendus

Korraga tunnen teravat pettumusevahku. Sellest lahtisaamine nõuab peaaegu terve esimese vaatuse eneseveenmist. Nii krooniline on mu allergia põsemikrofonide suhtes, eriti normaalsete mõõtmete ja hea akustikaga teatrisaalis. Pole väga vahet, kas tegu muusikali või sõnalavastusega, Brechti draamas mägede ja lauludega ristuvad žanrid paroodiliselt. See on mu puue: olen kaua töötanud raadioteatris, see maailm sisendab lugupidamist näitleja hääle suhtes. Kui draamanäitleja kandvat häält põsemikrofonis võimendada, kaovad pooltoonid hõlpsasti. Varjundiküllane hääl triigitakse isikupäratumaks. Kui hääl on siledam, toorevõitu kõlaga, lamestub tämber veelgi. Kui juhtub olema kõnedefektike, paisub see sajakordseks. Kõik variandid saavad «Kriidiringis» kuuldavaks.

Sõitlen ennast: ära vingu, sigudik, see on ju Brecht, mikrofonid osa võõritusefektist, et taeva pärast ei tekiks ainsagi tegelase suhtes milligrammigi empaatiat, et hääl ei oleks hinge peegel, vaid siirust summutav mask. Tõrjun oma allergiat, kuis jaksan. Sest kõik muu Tiit Palu lavastuses mulle ometigi meeldib.

Eugen Tambergi hiiglasliku kaldseinaga kujundus tingib nihestatud, vallatu koreograafia. Lavaruumi hingestab meister Margus Vaiguri stiilipuhas valguskujundus: hõõguv sõjakuma haakub ka Henrik Visnapuu luuletusega «Tulelend», mis Palule iseloomuliku vinjetina lõikub Brechti universumisse. Valgus loob kollaste lehtede sügiserahu, vangitornide geomeetrilisi siksakke valgel taustal, üksildasi inimvarje kõrbeliivakarva seinapaneelidel jne.

Näitetrupp mängib lustiga, temporütmid on hoogsad, tegutsemine erksalt tinglik, kostüümid vaimukad – näiteks Merle Jäägeri punased patsipaelad mõjuvad kui pagunid. Nähtavaid rekvisiite võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, kaasa arvatud pärispeategelane, imik-nukk. Silma torkab kokkupandav must vihmavari, see toimib kumminuia ja mikrofonina, üksiti viitab Palu Gailiti-mängule «Inriid ja Toomas Nipernaadi».

Armastuse liini hoiavad karge ja ehedana Marian Heinati vapralt meelekindel Gruše ja Karl Laumetsa lüüriliselt mehine Simon. Kõrvalrollide galeriis kobrutab koomusk, sähvib satiir: reipa uljusega rollist teise kargava kvarteti moodustavad Piret Krumm, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja Ott Sepp. Merle Jäägeri seitset rolli läbivas teekonnas näeb südamlikkusesööste ja aimub elutundmist, esimeses vaatuses on tema ainus, kes valdab oma häält sajaprotsendiliselt, nagu ei olekski mikrofoni külge aheldatud.

Aivar Tommingas kommentaatori ja suunava saatusehäälena muutub iga stseeniga täpsemaks, sügavamaks. Esimene vaatus lõpeb põneval hetkel, kohtuprotsessi lävel.

Ja siis tuli Mähar!

Algab teine vaatus. Ühtäkki muutub kõik. Mängu asub juhtima Andres Mähar kohtunik Azdaki rollis. Iga ta lavasekund on kuldaväärt. On alles persoon: punases võitjasärgis sündinud, kahmab jultunult pistist, tuiab ringi, veinilähker ühes, rahapatsahkam teises käes.

Kõnepruuk on Azdakil sihuke, et sõnaduellis vannuksid alla Shakespeare’i surematud komöödiakangelased ja tänaste stand-up’ide valimatud labasusteloopijad. Mähari lavaelus aimub Falstaffi ja Oru Pearut. Azdaki verbaalne ja füüsiline liikumisjoonis eirab gravitatsiooni, ta liuglemised alla-üles on irratsionaalsed. Oma süüdimatus ülbuses, rahvalikus lopsakuses, absoluutselt maitsekas hea maitse piiril kakerdamises jääb kohtunik paradoksaalselt abituks, rabavalt inimlikuks. Azdak õhutab vihakõnet, dirigeerib «suud puhtaks» karjumist, pillub vahvaid vanasõnu, aga temas puudub äärmusparteipoliitiku nõmedus, silmakirjalikkus, küüniline alatus.

Sisimas on Mähari tegelane arukas, isegi südametunnistusega mees. Kui süütu hing Gruše ei kavatsegi tema ees lipitseda, muutub kohtunik relvituks ja tõsiseks. Lõpplahendus, kurikuulus kriidiringikatse, on lahendatud imelihtsalt. On loomulik, et võidab «see kohutav kiusatus – headuse kutse».

Nii kuulutab Tiit Palu lavastus inimlikkust, asub nõrga ja väetikese poolele ses hullunud, sõjakumast hõõguvas maailmas. «Kaukaasia kriidiring» näitab, kuis tillukese inimhakatise, kasvava puu hoidmine on tähtsam kuitahes kuulsusrikkast mäetipu vallutamisest.