«Head uudised jäävad meie juurde ja halvad uudised ei lähe kuhugi!»
«Viiuldaja katusel» reklaamtrükistelt vaatab vastu täiesti uus Hannes Kaljujärv – silmini habetunud. Teravkeelne taskufilosoof, piimamees Tevje ehk siis Kaljujärv proovib nüüd, vastu esietendust, võimalikke habemestiile – ilma parrata seda osa ei tee.
Kui Kaljujärv nädala algul tõhusa habeme ette kleepis ning suurele lavale Tevjet tegema läks, kiskus kogu lugu jõuluvanatamiseks. Miimika kadus parra taha ära. Kolmapäevases peaproovis oli miimika kohal, habe mitte. «Ma ikka proovin ja püüan ehk väiksema panna, sest päris õige see ilma habemeta pole,» möönab näitleja. «Maksan siis lõivu miimikale, alumine näopool on justkui varjus.»
Ühesõnaga – Tevjel, mehel, kes jumalaga pikki vestlusi peab, on veel tegemist.
Seevastu Kaire Vilgatsil, Tevje käredal kaasal Goldel, on roll valmis. Tema tõmbenumber a la «kraba mees sülle» on seski muusikalis kohal. «Ega Vilgats nüüd igas muusikalis ka mehi sülle raba!» rehmab Eesti muusikalitäht käega. Seekord pole siis tegu niinimetatud iga muusikaliga.
Esipaar Vilgats-Kaljujärv paneb lavastaja särama
Tevje: Kas armastad mind?
Golde: Keda? Sind?
Tevje: Keda siis veel?
Golde: Mina? Sind või?
Habemega või ilma, krabamisega või mitte, aga «Viiuldaja katusel» esipaar paneb lavastaja Vahur Kelleri näost särama. Võimalike peaosaliste list oli pikk: mõlemad püsisid nimekirjas. Ons lavastaja valikuga rahul? «Olen. Täitsa õnnelik selle üle. Eriti Vilgatsi. Hannese suhtes olin mõnes mõttes kindlam. Kaire pole varem nii suurt sõnalist osa mänginud ja väiksed kõhklused ikka olid,» räägib Keller.
Vilgats kiidab omakorda Kellerit leebuse võrdkujuks ning see jutt toob lavastajale kuratliku muige suunurka. «Kaire on vapustavalt haaramis- ja õppimisvõimeline,» sõnab ta. «Ta on teinud uskumatult head tööd – väga täpselt ja väga tundlikult.»
Tevje: Nagu pühakiri ütleb: «Igaüks peab otsima omasuguste seltsi.» Mis äraseletatult tähendab: «Lind võib küll armastada kala, aga kuhu neil üheskoos pesa ehitada?»
«Viiuldaja katusel» on Kelleri hinnangul sisult kindlasti kõige kaalukam muusikal, mida ta on kuulnud või näinud. Estonia 1989. aasta hitti nägi tänane lavastaja väikse poisina. Oli päris pisike. Pakub, et kümme aastat vana. «Ma sain sellest elamuse,» ütleb Keller. Nüüd vaatas videost selle üle, aga pilk oli teine. «Juba lähtepositsioonilt teine lavastus, sest olukord on teine. Võimsaimate hetkede seas – küüditamine. Aeg oli teine.»
Isegi kui rootsi lavastaja Georg Malvius selle lavastuse puhul küüditamisteemale ei rõhunud, siis tegid seda osatäitjad ise.
Perchik: Raha on maailma suurim needus.
Tevje: Looja, lase see needus minu peale langeda! Ära mind temast iial vabaks päästa!
Keller ise võttis selle muusikali kavva juba kaks-kolm aastat tagasi. Ja mitte Estonia versiooni, vaid Norman Jewisoni filmi pärast. Lugu, mille tegevustik leiab aset XX sajandi alguses Kiievi lähistel väikeses juudi külas nimega Anatevka, on Tevje, filosoofikalduvustega piimamehe vedada. Tavadekohane pereelu, viis tütart tarvis mehele panna. Unistused ja saatuselöögid. Kuni sinnani, et Vene võimud sunnivad terve Anatevka küla juudid kodust lahkuma.
Miks see lugu?
«Mulle läks korda meeletu elurõõm ja tohutu elujõud, mis on neis inimestes,» põhjendab Keller. «Isegi siis, kui kõik läheb halvasti, miski enam ei kehti ning tõekspidamistel, mis püsisid isa ja vanaisa ajal, pole enam kaalu. Vaatamata sellele leiavad nad üles rõõmu ja ilu.»
Mõtteviis, et kui täna on halvasti, siis homme on hästi. Või siis Tevje võime asju lihtsaks mõelda ja neid teravalt sõnastada.
«Vestlustes, mida ta jumalaga peab – seal on vapustavad mõttekäigud,» tõdeb Keller.
Tevje: Motel räägib nagu ennegi aina sellest õmblusmasinast. Ma tean, et sinul, Jumal, on hirmus kiire taga sõdade ja revolutsioonide, ujutuste ja epideemiate tõttu – kõik need väikesed juhtumised toovad rahvast hulgana sinu juurde -, aga äkki saad ikkagi silmapilguks unustada oma katastroofid ja Motelile üks õmblusmasin hankida? Võtaks see sul siis palju vaeva?… Nõndaps, ja kui sa juba kord siin kandis oled, siis mu hobuse vasem tagajalg… Olen ma juba liiga tüütuks läinud?… Mu meel on tusane. Nagu pühakiri ütleb… Ega mul vist sobi sulle öelda, mis pühakiri ütleb?
Kõik kokku on üks suur keemia
«Viiuldaja katusel» toob lavale nii ooperi-, balleti- kui ka draamaartistid. Massid liiguvad, tegu on suurvormiga. Ning tõsi – see on kokku üks suur keemia. «Kõik – draama, ballett, ooper – nad räägivad erinevat keelt, aga kui sellega arvestada, siis tuleb harjumus ja kogemus. Vanemuises on see ka lihtsam – nad on siin niigi kõik koos,» lausub Keller. «Midagi ületamatut siin pole, tuleb lihtsalt arvestada sellega, mis keelt keegi räägib.» Polüglotist lavastaja? «Tuleb olla,» muigab Keller.
Tevje: Nagu pühakiri ütleb: «Head uudised jäävad meie juurde ja halvad uudised ei lähe kuhugi!»
Suurel laval võimutseb katusekujund, laes – Marc Chagall. Kunstnik Rosita Raua valimise üheks oluliseks põhjuseks sai tema leedu päritolu. Koreograaf Oksana Titova on venelanna. «Et lugu räägib ka rahvustevahelistest kokkupõrgetest ja rahvuste traditsioonidest, siis selline valik tundus õige,» kõneleb Keller.
«Viiuldaja katusel» ja Chagall käivad kokku. Hämmastav, kuis on võimalik nii delikaatselt Chagalli loomesse suhtuda, nagu Raud ja Keller on teinud. Õhk on Chagalli-märke täis. Miks ei läinud lihtsamat teed ega maalinud seinu täis neid detaile – kukki, lehmi ja lendavaid inimesi? «Lõppkokkuvõttes on see, mis valisime, lihtsam tee,» ütleb lavastaja. «Nüüd on laval palju ruumi. Tahaks teha puhtaid vorme ja võimalikult palju välistada ebaolulist. Selle võrra on see kõik praegu ju lihtsam.» Tevje: Armas jumal, oli sul nüüd mulle vaja selliseid uudiseid saata, ja just täna?
Ma tean, et me oleme äraneetud rahvas. Aga kas ei võiks vahelduse mõttes mõnikord ka teisi ära needa!
Ka ilma Chagallita oleks võimalik seda muusikali teha, kuid Keller ei usu, et see oleks mõttekas. «Üks selle loo lähteid oli ju Chagall, ning tema maailma õhustik on ses nii tugevalt sees. Viiuldaja kujund ise on Chagallilt. Mina seda teistmoodi ei näeks.» Chagalli viiuldaja on selles lavastuses tõepoolest kohal. Katusel, nagu peab.
Tegijad arvavad
Hannes Kaljujärv (piimamees Tevje):
«Tunnen juutide ees aukartust ning tahan väga loota, et mina ja «Viiuldaja katusel» sobime. Annan omalt poolt kõik, et ma ei jääks sellele materjalile alla. Kui rolli pakuti, siis kõhklust ei olnud. Võtsin suure rõõmuga vastu. Krjukovi Tevje mind ei kõigutanud.
Mu viimane muusikaliosa oli «Arabellas ja Taanielis», enne – «Oliver!» ja «Dzässis ainult tüdrukud», «Minu veetlev leedi». Olen ikka muusikalides olnud ja minu arvates on muusikal ülimalt raske ning nõudlik zhanr. Ma pole kõike Eestis tehtut näinud. Aga see, mida olen maailmas näinud… näiteks «Cats» – see, mida nad teevad, on müstiline! Sinnamaani annab meil minna. Ma ei tea, kas see ongi eesmärk, kuid muusikal annab näitlejale head tööd. Selleks peab olema treenitud. Nagu öeldakse: valmisolek on kõik, ning muusikal nõuab valmisolekut. (paus) No mis ma nüüd siis valmis olen? (naer) Mul ka paar kilo liigset. Ma tunnen, et pole oma parimas vormis, aga ajan end selleks. Siiani pole aega olnud, aga hakkan ujuma ja jooksma. Praegu on lihtsalt kiire olnud.
Hetk, mis mul endal laval silma niiskeks ajab, on ikka «Linnupoeg». Emotsionaalne kõrghetk. Võimas. See on nii sisse kirjutatud, et kui inimesel selle peale emotsiooni ei tule, on ta kivi.»
Kaire Vilgats (Golde, Tevje naine):
«Kui seda rolli mulle pakuti, ütlesin millegipärast kohe jah-sõna. Ohhooo, jõle uhke värk! Aga siis hakkasin hirmuga mõtlema, et Eestis on esipaar Helgi Sallo ja Jüri Krjukov selle ära teinud. Kas mina nüüd sobin Helgi sussidesse? Siis arvasin, et peaks proovima, sest peaosi pole ma kuigi palju teinud. Võtsin seda kui väljakutset – teen ära. Esimeses proovis üritasin olla hästi tagasihoidlik, et mitte näida kõva muusikalistaarina.(naer)
Vahuriga mulle see töö sobis. Arvasin, et on hirmsasti vaja lavastaja torkimist ja karjumist, olin algul paanikas… Nüüd saan aru, et Vahuri kannatlikkus minuga oli väga hea. Ta ei tõstnud kunagi häält. Seletas mulle kõik mitu korda ära. Kohe ei tule, siis: «Vaata, Kaire…» Tema kannatlikkus on heas mõttes ära tasunud. Arvan, et nii palju kui minust võtta siin saab, see on ka võetud.
Arvan, et Vilgats ja «Viiuldaja katusel» sobivad omavahel. Kõik asjad selle tüki juures meeldivad mulle. Olen püüdnud sisse elada ja nüüd on saanud sellega nii palju proovi teha, et peangi sellega sobima – muidu oleks ehk enne esietendust äragi aetud….»
Anu Tali (muusikajuht ja dirigent):
«Olen mõelnud, mis võiks olla selle teose zhanr. Lihtsalt muusikal see ei ole. Ooper või operett ka mitte. Muusikaliks peaks see aga jääma, ehkki balansseerib draama piirimail: näitlejate lauluoskus peab olema väga hea, et Tevjet ja Goldet mängida. Eriti Tevjet. Selle loo süzhee edasiandmine käib läbi muusika ning mul on hea meel, et Kaljujärv läheneb sellele muusikaliselt. Eelmisel korral Eestis oli see ikkagi draamaroll – kõnelev laulmine. Kaljujärv laulab suhteliselt palju.
Muusikaliselt on see fenomenaalne teos. Arvestades, et «Viiuldajat katusel» on hiljuti mängitud ja nii tugeva emotsiooniga, siis on julgustükk seda kavva võtta. Kuna aga Kaljujärve näol on tegu sedavõrd tugeva ja omanäolise näitlejaga, siis ei kahtle ma selles teoses enam. Algul mõtlesin vaid, kuidas me küll julgeme? Täna enam ei kõhkle.»
Veikko Täär (rätsep Motel Kamzoil):
«Kui mulle päris ammu pakkumine tehti, andsin põhimõttelise nõusoleku. Tajusin ohtu, et 13 aastat tagasi on see lugu Estonias tehtud ja väga hästi. Kui viimasel ajal on Eestis kombeks teha kahes eri teatris üht ja sama tükki ühel ajal, siis miks ei võiks Tartul olla oma «Viiuldaja katusel»? See on inimlik lugu. Suure tähega Inimlik.
Esimene proov põlve värisema ei pannud, aga see aeg küll, kui hakkas orkester lähenema. Olen draamanäitleja, mitte laulja ega 100 protsenti muusikalinäitleja.
Mulle mõjuvaid hetki on ses muusikalis kaks. Üks – kui Golde ja Tevje laulavad armastusest. Teine – kui Tevje saab teada, et ta tütar Chava on vene poisiga abiellunud – «Linnupoeg». Maguskurvad lood, mis hinge lähevad.»
Legendmuusikal Vanemuise laval
Viiuldaja katusel»
* Libreto: Joseph Stein
* Muusika: Jerry Bock
* Laulusõnad: Sheldon Harnick
* Lavastaja Vahur Keller , muusikajuht ja dirigent Anu Tali, kunstnik Rosita Raud ja koreograaf Oksana Titova.
* Piimamees Tevjet mängib Hannes Kaljujärv, tema naist Goldet Kaire Vilgats.
* Teistes osades: Kersti Heinloo, Karmen Puis, Katrin Pärn, Külliki Saldre, Veikko Täär, Rando Piho, Andres Mähar, Jaan Willem Sibul, Riho Kütsar, Indrek Taalmaa, Margus Jaanovits jt. Kaasa teevad teatri ooperikoor ja balletirühm.
* Esietendus 11. oktoobril kl 19 Vanemuise teatri suures majas.
Tormijooks menukile
»Viiuldaja katusel» trupp pole veel esietenduse järel šampanjaklaase jõudnud kõlistada, ent publik on piletikassa juurde juba sügava raja tallanud. Nii esietendus kui ka kaks sellele järgnevat mängukorda kannavad kavas silti kirjaga «Välja müüdud!».
Edupilved hõljusid selle lavateose kohal juba esmakordsel esitamisel – Broadway laval 22. septembril 1964. aastal. Ehkki kriitikute hinnangud olid hävitavad, kujunes tükk ülimalt menukaks ja on tänini üks maailma enim mängitud muusikale.
Eestis on see muusikal varem laval olnud korra: 1989. aastal lavastas Georg Malvius «Viiuldaja katusel» Estonias, peaosas Jüri Krjukov, kelle roll oli sedavõrd võimas, et muutus legendiks. Viie aasta jooksul kogunes mängukordi 107.