Loe

Hävimatu Vanemuine

Lauri Vahtre, Postimees

Lauri Vahtre, Postimees

Sügisel nelikümmend aastat tagasi oli teatrisõpradel põhjust rõõmustada: lõpuks oli Tartu kesklinna mäe nõlvale kerkinud uus Vanemuise maja. Täna sümboliseerib see hoone ühele eesti kultuuri elujõudu, teisele aga hoopis nõukogudeaegset tsensuuri ja suletud õhustikku, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Olin just läinud 1967. aasta sügisel esimesse klassi, kui meie Tartu kodusse saabusid kaks perekonnatuttavat, tädi Asta ja onu Endel Tallinnast. Järgmisel päeval oli onu Endlil rinnas vaskne rinnamärk. Hakkasime uurima, et mida see kujutab.

Selgus, et üht kurba ja üht rõõmsat maski. Ühesõnaga, teatri sümbolit. Ah nii, märkis mu ema, ma arvasin, et see kujutab ikka seda uut maja.

«Uus maja» tähendas Vanemuise uut hoonet, mille avamisele külalised olidki tulnud. Sündmus oli oluline. Mingis mõttes sümboliseeris see Teise maailmasõja lõppu ja eesti aja seljataha jäämist, ehkki keegi seda tollal nii välja ei öelnud.

Aastaid olid Tartu südalinnas seisnud Lindgreni-Matteuse Vanemuise õnnetud varemed, meenutades nii punast kui pruuni hävitustööd vaese Tartu linna kallal, kuni neile 1958. aastal hädatapmine korraldati ja nad Arnold Matteuse protestidest hoolimata õhku lasti. Selle juures sai surma üks tööline.

Kuid isegi tühi koht meenutas seesinast hävitustööd edasi ja kedagi ei lohutanud tõsiasi, et vana Vanemuise varemetest varutud kividest laoti endise Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi, uue nimega Tartu II keskkooli (praegune Miina Härma gümnaasium – toim) juurdeehitise alusmüürid.

Jaan Tõnissoni rajatud hoone elas mingis mõttes edasi teises Jaan Tõnissoni rajatud hoones, kuid teatri küsimust see ei lahendanud. Lugu ei võinud läbi olla enne, kui teatri asukohas on taas teater. Nii ta siis kerkima hakkaski – härgamisi, nõukoguliku aeglusega, läbi fondide, limiitide ja GOSTide kadalipu. Kuid siiski kerkis, nii et 1967. aastal võis klaase kõlistada ja kutsutud külalistele vaskseid rinnamärke jagada.

Kolm aastat hiljem võis veel ühe lindi läbi lõigata – siis valmis kontserdisaali osa. Nüüd jäi puudu vaid orel, kuid see ei puutunud hoonesse.

Valminud hoone oli ilma kahtluseta uus Vanemuine, kuid mille suhtes – selles osas võis põlvkondade vahel olla erinevusi. Oletan, et vanemad inimesed pidasid vanaks Vanemuiseks seda, mis sõjas varemeisse jäi ja hiljem õhku lasti.

Minu põlvkonnale, kes toda kadunud Vanemuist iial näinud ei olnud, tähendas vana Vanemuine aga endist saksa teatri hoonet, teise nimega väikest maja. Väikseks majaks hakati teda ametlikult nimetama kohe uue hoone ehitamise järel ja nii on see tänini.

Imelik on seegi, et ma ise – eakaaslaste kohta ei tea öelda – mõtlen 1967. aastal esmakordselt sisseõnnistatud Vanemuisest ikka veel kui uuest.

Uue teatrimaja välimus ja sisemus tekitasid elavat arutelu. Ühest küljest oli uus asi ikka ilus, teisest küljest ei saanud eestiaegsed inimesed üle veendumusest, et vana maja oli ikkagi ilusam. Kindlasti oli sellises otsustuses oma osa nostalgial.

Kes oli noorena Vanemuise aias orkestrihelide saatel oma südamedaamiga paljutähendavaid pilke vahetanud, sellelt ei saanud kuidagi nõuda, et talle meeldiks uue hoone külm, kalk ja lage välismiljöö, milles polnud jälgegi romantikast. Seda lausa programmiliselt, sest modernism on silmapaistvalt ebaromantiline.

Vanema põlvkonna reserveeritusel oli siiski ka rohkem alust kui korraline noorusigatsus. Armas Lindgreni projekteeritud ja Arnold Matteuse lõpetatud hoone oli silmapaistev arhitektuurisaavutus. Uut hoonet ei saa küll ebaõnnestunuks nimetada, kuid maailmatase see samuti ei ole. Tegemist on korraliku tööga, kuid mitte šedöövriga. Mõni kriitilisem kutsus teda külmhooneks.

Kõige olulisem paremus hävinud hoonega võrreldes seisnes lavakonstruktsioonis ja -tehnikas ning interjööride kujunduses. Vaikse sahinaga keerlev ja nii tükiti kui tervenisti tõusev-laskuv lava oli valmides tõepoolest väga moodne ja hea ning sama võib öelda ka Väino Tamme ja Vello Asi sisekujunduse kohta, eriti kontserdisaali osas.

Sisekujunduses oli tegemist tugeva ja otsese Soome mõjuga, mis esindas tookord (taas) maailmataset. Samalt tandemilt on pärit ka Viru hotelli, Kurtna linnukasvatuse katsejaama jmt arhitektuurilukku läinud hoone sisearhitektuur.

Professor Mart Kalm juhtis tähelepanu huvitavale seigale, mille oli tuvastanud üks ta õpilane: Väino Tamm sai 1966-67 vägagi erandlikult stažeerida Soomes ja uuris seal algallikaist, kuidas luuakse parimaid mõeldavaid interjööre, kuid mõni tema efektseim sisekujundus valmis juba enne seda.

See on järjekordne tõend kultuurinähtuste ja esteetiliste normide hämmastavast läbiimbumisvõimest. Olles raudse eesriide taga, ei elanud me ometigi kinnimüüritud koopas.

Hoone enda loojaiks olid August Volberg, Uno Tölpus ja Peeter Tarvas. Kõik nimekad arhitektid, Volberg eriti eestiaegsete maamajade loojana, kelle pärand ilmestab ja kaunistab Eesti maastikke tänini.

Lisaks sellele oli Volberg aastakümnete jooksul omandanud üsna laia stiililise arsenali, mis ulatus elegantsest funktsionalismist raskepärase ja toretseva diktatuuriarhitektuurini (näiteks kino Sõprus Tallinnas).

Vanemuise uue hoone on spetsialistid liigitanud ratsionalistliku ehituskunsti alla. Laias laastus võib ka öelda, et tegu on modernismiga. Nende mõistete erinevuse ja ühisosa kohta pärige aru kunstiloolastelt. 1967. aasta lihtinimene mäletab, et tegemist oli moodsa hoonega – seda võrreldes stalinistlike maotustega –, ent mitte ultramoodsusega.

Arhitektid ei olnud selles süüdi. Tõsi, nad polnud just avangardistid ega püüdnudki olla ultramoodsad, kuid peapõhjus oli siiski nõukogulik aeglus: projekti asuti koostama juba 1957 (see valmis 1961), viimane lint, nagu öeldud, lõigati läbi alles tosinkond aastat hiljem. Gootika ajajärgul poleks sellest olnud midagi, aga 20. sajandi teisel poolel voolas aeg kiirelt.

Kui Vanemuist täna vaadata, siis tundub, et tema peamiseks nõrkuseks on vastuolu pompoosse asukoha ja mittepompoosse sisu vahel. Lihtsamalt öeldes, selline üle linna domineeriv asukoht sobiks piiskopilossile või Vana-Liivimaa toomkirikule, aga mitte teatrile. Jah, teatrid on eesti kultuuriloos erilise tähenduse ja mainega, kuid siiski-siiski.

Teater on küll tähtis asutus, kuid ometi mitte nii tähtis, et laiutada suveräänses üksinduses valitseval künkal. (Väga isiklik arvamus muidugi.) Vana hoone oli linnakeskkonna osa, ta ei vajanud ümbruse lagedaks lammutamist; praeguse Vanemuise puhul oleks aga mõeldamatu, et tema ette jäävale kvartaliosale veel mõni hoone püstitataks. Sama probleem on muide Tallinna Kosmose kinoga. Paremal ja vasakul kriibivad silma kõledad tulemüürid, kuid ehitada ei saa – Kosmos ei luba, ta vajab tervet küngast.

Vanemuine on üks Tartu sümboleist, kuid mida ta õieti sümboliseerib? Kui uurida erinevaid kommentaare, siis selgub, et lausa vastuolulisi asju. Ühele eesti kultuuri vastupanuvõimet, teisele teatriuuendust, kolmandale nõukogudeaegset surutist, tsensuuri ja suletud Tartu õhustikku.

Sellest Vanemuisest ei saa lahutada Kaarel Irdi, kes oli samuti vastuoluline. Kommunist ja küüditaja, aga 1960ndail teatriuuenduse ämmaemand.

Ja veel: 1970ndate lõpupoole avati Vanemuise terrassil vabaõhukohvik. Vabaõhukohvikuid oli tollal imevähe ja need vähesed muutusid kõik mingis mõttes legendaarseks. Nagu Tallinna kohvik Varblane.

Vanemuise välikohvikut hüüdsid minuvanused tatibaariks ehk tatikaks. Seal viljelesid teismelised tähtsat tegevust, mida praegu nimetatakse hängi-miseks.

Vabaõhukohvik ei seostunud vabadusega mitte ainult nime poolest. Seal oligi kergem ja vabam kui tavalises kohvikus. Asi polnud ventilatsioonis, vaid selles, et seal puudus uks, millele saanuks riputada vihatud sildi «Vabu kohti ei ole».

Lõpetuseks tasub meenutada Vanemuise head toimetulekut presidendi vastuvõtu majutamisega. Mingit karjuvat vastuolu nõukogudeaegse rajatise ja 21. sajandisse jõudnud iseseisva Eesti seltskonnasündmuse vahel ei tekkinud. Aeg ja mõõdukad renoveerimised on hoonet otsekui õilistanud. 

03.11.2007