Hatused hamed ja tuustparukad saavad maha albumiga
Aigi Viira, SLÕhtuleht
Kui Vanemuise näitlejad aastat kolm tagasi teatrikuupeo tarvis bändi tegid, ei arvanud keegi, et nad jäävad sõna otseses mõttes aastateks tegutsema.
“Kui esimesest ülesastumisest aasta sai täis, oli kokku 40 esinemist,” meenutas üks muusikalise kollektiivi liikmeid, Margus Jaanovits pool aastat tagasi.
Nüüd tuleb viisikul välja plaat. Korraks-projekt raiub end ajaloo illu. Lõunaeestiliku mühinaga. Läbi on käinud Poiskõsõst Tambet Tuisk, Janek Joost ja Andres Mähar. Jäänud on Ain Mäeots, Margus Tammemägi, Riho Kütsar, Margus Jaanovits ja Tanel Jonas. Projekt toimib. Menukalt. Ise pajatavad Poiskõsõ (nüüdsest juba Poisikõsõ – arusaadavuse huvides) liikmed eelkõige sellest, et pilabändi teha on lihtsalt fun. Jääb üle vaid uskuda.
Tanel Jonas, näitleja: Kogu see komplekt ja kogu see asi on meile endale jube lõbus. Meil on nii palju inside-nalju, mida me teeme. Kui ma esimesi kordi Poiskõsõga esinemisi tegin, tundus mulle, et see, mis enne esinemisi lava taga toimus, on kohutavalt lõbus ja säravalt vaimukas – siiamaani tundub nii. Alati ootan neid kordi, kus sõidame mingisse kohta, või hetki, mis on lava taga. See on põhiline, mis selle juures lõbus on.
Kui oli viimati mingi ülesastumine, laulsin “Mariat” – hästi kurb ja mõtlik laul. Siis tuli üks rähmane mehike minu juurde ega lasknud end üldse segada sellest, et ma laulan. Jäi mu kõrvale seisma, sikutas varrukast ja rääkis: “Ole hea, pane järgmiseks “Kui kõnnib mannekeen”.” Ma ei saanud talle vastata, aga ta rääkis mulle sellest viis-kuus-seitse korda.
Margus Jaanovits, näitleja: Selle kolme aasta jooksul olen teinud märkmeid selle kohta, kus me oleme esinenud. See on täiesti seinast seina. Alustades riigikogu valgest saalist eelmisel aastal ja vanglast – nende kahe vahele mahub ju kõike. Kõige naljakam on see, et Poiskõsõ töötab igal pool. See on kummaline. Isegi inimesed, kes meist midagi ei tea, sulavad üles. Oleme esinenud ka päise päeva ajal, mitte ainult öösel. Mingi õpetajate päeva puhul oli meil terve saal pedagooge. Mõtlesime küll, et mis värk! Et pole meie publik. Läksid aga käima küll.
Enamuses mina räägin lugude vahele, nii siin kui seal. Mul on üks nali, mida olen igal pool rääkinud. Alati mõtlen, et siin ei tööta ja seal ei tööta… Olen seda vist sada korda rääkinud ja igal pool on töötanud. Nalju räägin erinevalt lauludest sulaselges eesti keeles – ma saan ise ka aru, mis ma räägin.
Olen mõelnud, et mis Poisikõsõt iseloomustab, siis see on hea tuju ansambel. Ma ei tea, mis võim see on, aga mingi naljakas vägi selle võru keelega tuleb juurde – põhiline on see, et meil endal oleks mõnus.
Ain Mäeots, lavastaja: Oleme käinud esinemas igasugustes kohtades, alates riigikogust ja lõpetades Tartu vanglaga. Ka maakultuurimajades, loomulikult. Ja Reformierakonna ballil. Siis kutsuti meid ka ühele sünnipäevale esinema. Kõige halvem esinemine, mis meil on olnud, oli kord, kui kasutasime mingil peol korraldajate soovitusel kohaliku bändi tehnikat. Aga see kohalik bänd oli kahe-mehe-süldikas. “Oojaa, meil on diskimängija, mikrofonid ja võim,” lubasid nad. Aga esiteks oli see võim puss ja diskimängija osutus ühe kuti CD-pleieriks: vend võttis kõrvakad tagant ära ja ütles: siit läheb küll. Mingid nupud olid plastiliiniga kinni ega töötanud. Loomulikult ei mänginud see meie lugude põhjasid. Mäletan seda pilti: ei taha esinemise pealt lavalt ära ka minna, aga endal on nii piinlik – laulad küll, aga midagi ei tule läbi. Ja siis need kuttide näod! Need olid sellised, nagu oleks viimase piirini häda peal. Parukas oli lihtsalt silmini tõmmatud. Häbi varjamiseks.
Poiskõstõ ajaloo ilu
“Pole välistatud, et algselt teatrikuupeo tarvis ja draamatrupi au päästmise nimel loodud kooslus astub lavale ka edaspidi.”
Neiokõsõ sai sappa Poiskõsõ, SLÕL, 17.03.2004
“Ega me mingi pullibänd ole, me ikka ajame tõsist muinaseesti asja – otsime oma juuri,” kinnitab näitlejatebändi Poiskõsõ üks asutajaliikmeid, Vanemuise draamajuht Ain Mäeots. Juurteotsimiseks läheb juunis üle-eestilisel estraadikavatuuril “Aeg ei peatu, ei-ei-ei”.
Poiskõsõ läheb tuurile muinaseesti asja ajama, SLÕl, 30.04.2004
“Kuspool me siis esineme?” nõuab poiskõnõ Margus Jaanovits Tartu vangla klubiruumis aru. Mis kuspool, ikka seal, kuhu toolid pööratud, ei saa keegi küsimusele pihta. “Ei noh, lihtsalt arvasin, et äkki kinnipeetavad ei tohi meid vaadata ja pannakse meie poole selgapidi istuma,” ei näe Jaanovits küsimuses midagi veidrat. Poiskõsõ laulis vanglas, SLÕL, 12.05.2005
Tüdrukutebändi Nexus lööklaulu “Nii kuum” kaverdanud Poiskõsõ kahtlustab ansamblit Meie Mees lauluvarguses. Meie Mehe “Nii lämmi” võib olla ilma loata töödeldud Poiskõsõ võrukeelsest laulust “Om nii lämmi”.
Poiskõsõ kahtlustab Meie Meest loo varguses, SLÕL, 22.06.2004
“Minu eesmärk oli, et püsiksin suurema osa mängu ajast püsti,” itsitas lavastaja Ain Mäeots pühapäeva õhtul pärast Tartu Lõunakeskuse jäähallis peetud Poiskõsõ-Võrokeste hokimatši. “Et mängisin hokit esimest korda elus, oli tulemus isegi hea.”
Herta Elviste: “Seiske püsti, sportlased! Ärge tukkuge!”, 21.06.2005
“Oli mingi teatripidu, kui Ain helistas ja küsis: mis oleks, kui esitaksime ühe laulu? Vaata, seal Eurovisionil on Neiokõsõ, teeme meie Poiskõsõ,” meenutab Margus. Alul ütles ta ära, kuid kamp tundus sümpaatne ja nii läks lahti. Pärast pidu, kui Poiskõsõ lavadebüüdist imbus info meediasse, polnud ühtäkki enam võimalustki, et võrukeelne kollektiiv ühe etteastega piirduks. Selle noppis üles Kuldne Trio, mis läks samal suvel tuurile ning kutsus vanemuislased kaasa – pooletunnise esinemisplokiga.
Margus Jaanovits – suur trumm, zum-zum ja lepalaastud, SLÕL, 21.08.2006