Loe

“Härrasmees”

Blogis "Sest armideta surra oleks narr…"

Blogis”Sest armideta surra oleks narr…”

 

Härrasmees on Vanemuises lavastunud Enda Walshi kolkathriller, mida mul oli võimalus sel reedel (10.01.) siis üle kaeda. Siit saab tutvuda Vanemuise enda poolse tutvustusega. Mina seda ei teinud ning tagant järgi ei oskagi öelda, et kas see oli tark mõte või mitte, ent kõigest lähemalt. (Muide, inglise keeles on selle nimi Misterman)

Ma arvan, et tegelikult on hea, et ma ei olnud varem tutvunud sellega, mis mind ees ootamas oli. Andis võib-olla võimaluse tunnetada šokiseisundit ehk veidi paremini. Teatripaari, Maria Soometsa ja Rober Annuse, koostöös valminud tükk on kõike muud, kui lihtne reedeõhtune tükk; päeval, kui viimaks õues miinuskraadid tulid.

Ainuüksi lavakujundus võtab seest kergelt kõhedaks – vana garaaž, kinni löödud aknad ning palju-palju rämpsu. Rääkimata siis näiteks ühest pliidist, mida vist mitte keegi kunagi pesnud ei olnud, ning väga mitmest makist, mis oma salapärasusega esimesest hetkest silma jäid.Seda olulisem on kujundus sellepärast, et ei olnud ju palgatud eraldi kunstniku nagu tavaliselt vaid kõik oli ise armsasti “kodukootud”. Helikujunduse oli teinud Kaljujärvede dünastiasse kuuluv (noor)mees, keda nii mõnigi inimene peab eesti teatri helikujunduse liidriks – Hendrik muidugi, rääkimata siis veel linti loetud ilmekatest tekstidest, mis omamoodi isegi kummitama jäid.

Lavastaja töö jääb arvatavasti monoetendustel tahaplaanile, esiplaaniline kiskus ja säras ainsana end näitleja ning Annus sai suurepäraselt oma ülesandega hakkama. Oli tõeliselt üllatav ja tore jälgida seda, kuidas ÜKS inimene on võimeline järjest kehastuma mitmeks erinevaks inimesi ning neid rolle vahetama nagu.. sokke? Mind üllatas see, kuidas näitleja tegi seda omamoodi nihukese kergusega – kui tahan olen vanaproua, kui tahan olen häiritud meesterahvas – nii lihtsalt nagu lülitakski lülitit – sisse ja välja, sisse ja välja.

Sisu oli üheaegselt väga hästi üles ehitatud, peaaegu veniv algus, mis ootamatult ja üpris rahulikult hakkab tempot kiskuma üles. Lõpeb siis suure pauguga ja siis saadetakse vaatajad koju, mõtlema selle üle, et mida nad nüüd täpselt nägid. Tore, et see asi on ühevaatuseline, sest alguse peaaegu, et igavus, võib kindlasti mõnegi teatrikülastaja koju tagasi peletada (rääkimata siis sellest praemuna “aroomist”, mis üle väikese Sadama teatri hõljus)

Minu jaoks oli see lugu ühest mehest, kes elab üksinda, maha jäetud garaažis ning on kunagi oma elu lindistanud. Ma arvan, et ta lemmikjook on fanta ning ta elab oma elu “viimast” päeva uuesti ja uuesti läbi. Ta on hakkama saanud millegi andestamatuga ning teatrikülastajale avanebki üks tema läbielamistestest, kus ta teeb kõike seda, mida ta tol päeval tegi. Täpp-täpipealt, ilma enesele ega teistele armu andmata, teistele eriti mitte. Aga see on minu jaoks ning mul on tunne, et selle loo puhul saab tõesti vaid vaataja ise otsustada, et mis lugu temale seal näidati, sest üks näitleja, üks lugu aga nii palju varjundeid.

Soovitan kõigile neile, kellel jaoks teater ei ole vaid reedeõhtune naerupahvakas.

22.01.2014