“Harmoonia” pakub täit elamust

Äripäeva Puhkepäev, Mari Hiiemäe

Aitäh, Taago Tubinale! Tema selle „Harmoonia“ lavastuse ju elama pani! Mika Myllyahole kui teksti autorile peaksin ilmselt ka aitäh ütlema, samuti näitlejatele, kes selle asja mulle ette mängisid.

Lavastaja on ju see pagar, kes alusmaterjalist ja kasutada olevate näitlejate võimetest maksimaalselt hea saia kokku peab küpsetama. Ja igatahes see sai, mida Tartu Sadamateatris pealkirja „Harmoonia“ all publikule pakuti, oli väga mõnus ja küps. Neile, kes seda lavastust veel näidud ei ole ja eriti neile, kes pole kavatsenudki seda vaatama minna, soovitan seda kindlasti teha.

Aeg-ajalt olen sattunud nägema lavastusi, mis esietenduse ajal tunduvad veidi toored, justkui oleks mõni proovipäev puudu jäänud. „Harmoonia“ puhul oli kõik paigas.

Nautisin ideaalset ajastust, mis viitas helimehe, valgustaja ning näitlejate töö hoolikale kokkuharjutatusele. Kui midagi ka läks loovalt üle nurga, siis vaataja silm seda igatahes ei registreerinud. Käeviipe peale kustuv valgus ning samuti muusika (muide, väga mõjusalt ja sobivalt valitud) valjenemine ja kahanemine sinna juurde, videoprojektsioon laes – iseenesest väikesed nüansid, aga õiges koostoimes väga efektselt mõjuvad.

Näitlejate valik oli samuti õnnestunud. Rollid mõjusid usutavana ning eraldi võetavad ministseenid kompaktse üldterviku sees olid välja mängitud nii lahedalt, et need oleksid olnud nauditavad isegi kontekstist väljas.

Sisu ma ära rääkima hakata ei kavatse. Ütlen ainult niipalju, et tegemist oli kaasaegsete argiteemade käsitlusega, mis on igale tööinimesele tuttavad. Nauditavaks tegid asja tegelaste psühholoogilised dilemmad ning hilisemat edasimõtlemisvõimalust pakkuv aines. Oli ka armastust ja traagikat, mis ikka ennast jälgima paeluvad.

Polegi ehk suurt rohkemat vaja öelda, kui et üks hea lavastus on ilma sündinud. Selline, mis võiks meeldida küllaltki laiale publikule, muutumata sellegipoolest mingilgi moel odavaks.

„Harmoonia“ 10 punkti

Esietendus 24.09 Tartu Sadamateatris