Hariduslik põige baroki suurkujude ajastusse

Merit Kask, Postimees

Sihvakate puude vilus Pädaste mõisa õues on kaetud suursugune laud. Händel on otsustanud Bachi lõpuks ometi õhtusöögile kutsuda. Kohtumisest, mis päriselus küll kunagi aset ei leidnud, ongi Vanemuise tänavune vabaõhulavastus.

Vabaõhulavastuste meister Raivo Trass on seekord otsustanud lavale tuua näidendi, mille puhul viitaks kõik sellele, justkui oleks tegu klassikalise väikese saali näitemänguga.

Kaks suurt meest

Näidend, millest valdava osa moodustab kahe mehe vestlus, ei tõota just eriliselt sündmusterohket tegevustikku või mängu keskkonnaga, mida Trassi varasematest vabaõhulavastustest rohkelt leida võib.

Siinne maailm on märksa talitsetum. Kogenud lavastajana oskab Trass valitud tingimustega arvestada ja olgugi et tegevust ja tegelasi on üsna vähe, saab ulatuslik õueruum siiski dünaamiliselt täidetud.

Kogu asi on siin kahes mehes, Händelis ja Bachis. Ehk vastavalt Aivar Tomminga ja Raivo E. Tamme mängus. Ei tea, kas tasakaaluks lavastuse vaoshoitusele, aga näitlejad on valinud mängimiseks üsna tugevad värvid, nii et tagaritta on ära näha iga reaktsioon.

Õigupoolest soodustab seda ka näidendi tekst. Barzi tekst tekitab kahetisi tundeid, ühelt poolt on väga osavalt arenev dialoog, mille jõujooned Tommingas ja Tamm hästi välja mängivad.

Teiselt poolt kummastab see, milliselt stardipakult kahe mehe dialoog arenema hakkab. Kogu asi kujuneb paikapanekuks, kumb on kõvem. Avanevad tegelaste erinevad tahud, paraku on need kohati üsna ootuspärased ja lausa häirivalt lihtsatele või lihtsakoeliselt väljendatud vastandustele põhinevad.

Upsakast Händelist põnevam on näiliselt tahumatu Bachi tegelaskuju. Kui Händeli karakteri loomus saab välja öeldud, mitte tegevusega välja mängitud, siis Bachi areng pakub oluliselt enam üllatusi.

Sihiks haridus

Mis aga tekstiosa ahistama hakkab, ja seeläbi ka kogu lavastust, on see seesmine eesmärk, mille poole rühitakse. See on püüd pakkuda paketti kaks ühes – teatrikuues hariduslikku ekskurssi.

Sest ükskõik kuhu suunas ka dialoog ei vea, selle eesmärgiks on ikkagi kahe muusiku eluloo tutvustamine. Ning tõepoolest, usun, et enamik vaatajatest teab lahkudes Bachist ja Händelist oluliselt rohkem kui varem.

Kui see aga tegijate üheks eesmärgiks oligi, siis ei saa ma täpselt aru, miks kahe helilooja kuju ei toodud vaatajale lähemale nende loomingu kaudu. Muusikaline kujundus jäi siin pigem tagaplaanile, ehkki selgem muusika kaudu jutustamine poleks paha teinud ja oleks ühe elamusevõimaluse juurde toonud.

 

Suveteater

Paul Barz «Võimalik kohtumine»
Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kristiina Münd
Vanemuise teatri esietendus 29. juunil Pädaste mõisas Muhumaal