fbpx

Hannes Kaljujärv töötas peldikuehitusel assistendina


Nils Niitra, Tartu Postimees

Kaljujärvede pere sai majakese Koosalaane külas Peipsi lähedal kätte aastapäevad tagasi, kuid juba on selle juures tublit tööd tehtud. Ometi tunnistab peremees Hannes, et kuldseid käsi tal pole.

«Ma ei mõista ju ise kõike,» ütleb ta. Lisab veel, et kasvas isata ja polnud, kes tööriistu näidanuks ja töövõtteid õpetanuks. «Ma pean hästi keeruliselt ja pikalt mõtlema, mis ma kõigepealt kokku löön, sellal kui mõnele teisele tundub näiteks peldiku püstipanek nii lihtne,» lisab ta.

Ometi on Hannes, nagu ütleb tunnustavalt abikaasa Keiu, õppinud siin maal tundma ja kasutama tööriistu, millega varasemad kokkupuuted harvad või sootuks olematud. «See on tal tegelikult ainult jutt, et ta ei oska,» ütleb Keiu. «Tal on olemas peaaegu kõik tööriistad ja ta saab kõigega hakkama, aga tal ei ole kannatlikkust.»

Keiu joonistas köögi soemüürile lillekesi. Hannes värvis ukse triibuliseks, lõi suure toa seina punnlauad, lastetoas kooris osaliselt välja käsitsi tahutud palkseina.

Keiu ütleb, et abikaasa on elus ja töömehena temperamentne, tehes asju kirega ja kohe. «Hannes otsustas, et uks tuleb korda teha, värv maha võtta ja triibuliseks võõbata,» räägib ta. «Siis ma ütlesin, et tuleb linnast värve osta, aga samal ajal võttis ta juba lillede maalimiseks mõeldud kollase dekoratiivvärvi purgikese ja kulutas selle uksele. Nüüd jäigi lillejoonistamine pooleli.»

Kööginurk on päris «moderna», nagu ütleb Hannes. «Rubriigist «Naine tahtis»,» lisab Keiu. Seda väljendit kordab ta enne ja pärastki. Mõned asjad on veel «Naine tahab», sellal kui paljud juba «Naine tahtis».

Laste kuldne põli

Kaljujärvede kaks last – seitsmeaastane Jakob ja kuueaastane Saara – kaovad juba suvekodu tee peal nagu vitsad vette. «Naabri laste juures on,» selgitab isa.

<p>Linnalastel on maalastelt paljugi õppida. Üks lemmikettevõtmisi on naabrite õhtune lehma kojuajamine. Jakobil ja Saaral on ema jutu järgi maal üldse kuldne põli.

«Nad on käinud kartulimardikaid korjamas, heina tegemas,» ütleb Keiu. «Jakob räägib juba pikka aega, et kas me ei tahaks siia tulla ja jäädagi. Nad leidsid kuurist mahakukkunud pääsukesepojad ja siis juhtus kõik see, mis lapsepõlves juhtuma peab. Korjasid üles, tegid pesa, jootsid ja me kõik korjasime kärbseid nagu hullud.» Ja kuna sellest paraku ei piisanud, tuli ka peied korraldada.

Suvel veedavad Kaljujärved maal nii palju aega kui vähegi võimalik. Mõlemad kurdavad, et ajakava vastastikku eriti hästi ei klapi, sest Keiu töötab kellast kellani, Hannesel on aga proovid ja etendused hommikupoolikuti ja õhtuti.

«Sel suvel olid Hannesel ainsad vabad päevad pühapäev ja esmaspäev, aga ta käis siin kogu aeg,» räägib naine. «Sõitis õhtul kuue ajal linna, tegi etenduse ära ja tuli üheteistkümneks või poole kaheteistkümneks maale ja oli siis terve järgmise päeva siin. Aga mina olin lastega peaaegu kogu puhkuse siin. Korra Võsul käisime,» ütleb Keiu.

Suvel teenivad näitlejad raha. «See on surnud ring,» lisab Hannes. «Et kohta pidada, on raha vaja.»

Keiu ütleb, et enam ei ole küsimust, mida vabal ajal teha või kuhu minna. Mõnele on maakodu muruniitmisorjuse ja muude töödega piin, teisele aga rõõm. Keiule ja Hannesele ikka puhas rõõm. «See ainult laeb,» lausub Keiu. «Sõitsin kevaditi siia pärast tööd ja kell 11 õhtul oli juba selline tunne, et ma võiks lendu tõusta – mingit väsimust pole! Linnas oleksin samal ajal vingus ja torisev naine, kellel on palav ja paha ja kes on väsinud.»

Järgmisena tahab Hannes vana aida või lauda maakivist vundamendile varikatuse peale ehitada, teha sinna suveköögi naisele ning vihmailma istumiskoha.

Lootus uutel naabritel

Kaljujärvedel oli Võrumaal 60 kilomeetri kaugusel üks teinegi suvekodu, kuid sellega juhtus paha lugu. «Sulbis varastati mul elektritraadid ka ära, kurat!» räägib Hannes. «Pliidirauad ja ahjuuksed, kõik! Ma väga loodan, et siin ei käida talvel sees,» lisab ta. Pättide peletamiseks sai Koosalaane majja signalisatsioon, lisaks loodab ta naabritele, kellega paistavad olevat üsna distantsivabad suhted.

Saun on koht, kus Hannes higistab pea igal maal veedetud õhtul. Uue lava tegi ta ise ja just selsamal päeval asendab vanad kivid linnast toodud spetsiaalsete kerisekividega.

Külalisi käib Kaljujärvedel maal palju. «See on kuidagi teistmoodi kui linnas laua taga istumine,» kõneleb Keiu. «Siin ma ootan sõpru. Jaanipäeval oli tipphetkel oma 30 inimest.»

Erinevalt «Õnne 13» Richardist Kaljujärv oma maakodus suuri laienemisplaane ei pea, juustutööstuse rajamisest rääkimata. «Mul ei ole sellist soont,» lisab ta. «Maad on siin 2,5 hektarit. Sõber ütles, et nii, siit künname üles, teeme põllu peale ja ostame aastavanuseid istikuid, elupuid ja värke. Kaks aastat kasvatad ja siis müüd maha. Aga no misasja!»

Elu esimene laen

Koosalaane küla asub Koosa asulast veidi Varnja ehk Peipsi pool. Kaljujärved ostsid selle eraldatud majakese läinud kevadel ja kätte said augustis, enne elas seal paar aastat üks noor pere ja veel enne üks venelane, kelle kohta Hannes palju öelda ei oska. Paistab, et oli osav töömees.

«Eks me mängisime algul mõttega, et peaks ikka olema,» räägib Hannes. Siis hakkasid otsima. Poolteist aastat otsisid ja käisid kohti üle vaatamas.

Keiu tahtis oma maja, aga linnamaja peale Hannese sõnul hammas ei hakka. «Pakkusin siis välja, et linnas korter ja maal suvekodu,» seletab peremees.

Kunagi Parmu talu nime kandnud koht tundus juba internetist vaadates see õige, kohapeale tulles sai otsus kiiresti paika.

Talu ostis Kaljujärv laenu peale. Esimene laen elus. «Ma ei kannata laenu. Olen kõik oma korterid ja autod puhtalt välja ostnud,» ütleb ta.

Eelmise pere internetiantenni käskis Keiu katuselt maha võtta, sest sellised asjad segavad tema arvates maakodu idülli ega lase end linnast korralikult lahti haakida. «Ma tean täpselt, et ma oleks siin suvel oma meile vahtinud ja sellest juba piisaks,» lausub ta.

Esimese asjana lasi Hannes majale korraliku aia ümber teha. Kaks Hiiumaa meest panid. «Siin oli selliseid putkakesi ja aias olid peenramaa jäänused,» lisab ta. «Aed oli ikka võrdlemisi heinas.»

No ja siis tuli suure kopaga appi Otsa Aivar, keda Koosa kandis kõik teavad, ja tegi kuumaastikust kultuurmaastiku.

Maja võõpas Hannes kollaseks. «Üks pool oli juba enne värvitud.» Peldikul on vahva vana uks, millel akent asendab ümmargune kellaklaas. Peldikuehitusel oli Hannes pigem sõbra assistent, aga augu klaasi jaoks saagis tikksaega ise.

Maakodu on tore, aga päriselt maale elama Kaljujärv ei kipu. «Ma kardan, et meel läheb kuidagi nukraks. Siin ei ole läinud, aga seal Võrumaal Sulbil eelmises suvekodus olin mõned päevad ära ja kuidagi tusk tuli peale,» ütleb Hannes. «Too koht oli nii üksik,» lisab Keiu.

Seltskond Hannesele meeldib, aga teisalt tunnistab ta, et elus on juba nii palju räägitud, et ta ei taha enam eriti jutustada.