Hanna-Liina Võsa: ma olen lapseootuseks hingelt valmis!

Maria osatäitjana “Helisevas muusikas” saab Hanna-Liina kapten von Trappi seitsme lapse kantseldamisega suurepäraselt hakkama. See roll süvendab aga lauljataris veelgi isu uue peaosa järele – saada ka ise emaks.

Hanna-Liinale (29) meeldib proovide lõppedes mõnes Tartu südalinna armsas kohvikus vahust cappuccinot nautida. Nii nagu muusikali-Marial, on ka Hanna-Liinal emarõõmud siiani tundmata, aga lastest rääkides naerab ta, et just viimasel ajal on talle silma jäänud hästi palju rasedaid naisi, kes on kõik nii armsad.

Järjest sagedamini peatub ta pilk ka meestel, kes tänaval uhkelt lapsevankrit lükkavad. Ja ta ei jäta lugemata ühtegi naisteajakirjas ilmunud artiklit, kus mõni lavahääl kirjutab valmisolekust emaks saada. “Ma olen nii tundlik sellel teemal juba, et märkan kõik lapseootel naised kohe ära!” Hanna-Liina kergelt kurisev naer veereb soojalt kohviku lae poole.

Emana oleks laval raske

Mis muutuks siis, kui Hanna-Liina ellu tuleks üks ärev suur ootus? Pilk läbi kohvikuakna sügispäikese poole suunatud, ütleb ta rohkem küll endale, et neid suuri rolle ja projekte on tal lauljana sel sajandil väga palju olnud, pealegi – ta ei kavatse pühenduda ainult karjäärile. Isiklikku elu ja emaks saamist ei või lükata väga kaugesse tulevikku. Ja emmena ei raatsiks ta koos imikuga kohe lavale tagasi tõtata.

“Tuleb valik teha. Kahte peaosa korraga ei ole võimalik mängida. Olen seda proovinud – siin Eestis ja Ameerikas korraga edukas olla, üheaegselt. See ei toimi. Emaks olemisega on sama. Arvan, et isegi publik saab aru, et sa etenduse ajal mõtled, kellega su tibuke seal lava taga on. Kas ta äkki nutab ja ootab tissitamist. Samal ajal sa nii väga seal laval ei sära, ma arvan.”
Seitset last pärisellu ei sooviks

Kui esiklaps oleks tütar, siis Hanna-Liina roosade värvide ja sitside-satsidega kokku ei hoiaks. “Riidesse paneksin lapselikult, ma ei topiks talle beebina teksapükse jalga. Ja siis ma ninnutaks-nännutaks teda omaette küll.”

Hanna-Liina laseb mõttel tulevikku põigata. Tita pilte ta Facebooki kõigile vaatamiseks-kadetsemiseks üles ei paneks: “Olen kade, hoiaksin endale!” Õnn on selline väga intiimne asi. Seda tervele ilmale jagades võivad ühel hetkel endale jääda tühjad pihud.

Väikesi lapsi pole Hanna-Liina seni pidanud eriti hoidma, sest tema lähisuguvõsas neid eriti palju olnud pole. Nüüd on aga seegi olukord muutumas – tutvusringkonnast on paljud emaks saanud või saamas. Hanna-Liina lööb särama, kui räägib oma Ameerikas elava hea tuttava aastasest tütrekesest, kes tema häält kuuldes rõõmsalt telefoni laliseb “A-n-n-a-n-i-i-n-a”. See oli pisikese inimese elu esimene sõna.

Hanna-Liina ei tea ka, kuidas suhtuks imikutesse tema kehastatav Maria “Helisevas muusikas”, sest kapten von Trappi lapsed on kõik juba suuremad – nendega saab mängida ja neid mängu abil ka kasvatada. “Selle poolest olen ma küll Mariaga sarnane, et mullegi meeldib lastega rääkida. Selline nunnutaja ma ei ole. Ma ei tee pluti-tuti! Mul on lastega kerge suhelda. Olen hea kuulaja, mulle meeldib nendega suhelda kui võrdsetega.”

Proovides on Mariaks kehastuva Hanna-Liina ümber lapsi tervelt kolme koosseisu jagu, seega 21. Ja kui nii palju andekaid elavaloomulisi lapsi koos, siis vahel ikka juhtub. Eriti poistega. Marial alias Hanna-Liinal pidi ühel proovipäeval hing hirmust kinni jääma, kui üks tema lastest vaheajal joogiautomaadist jooki võttes oma otsaesise kuuma auruga ära kõrvetas. Enda sõnul on Hanna-Liinal muusikalilastega tekkinud tunne, nagu oleksid nad päriselt tema omad, kuigi seitset järglast lauljatar oma pärisellu ei sooviks. Laste arvuga Hanna-Liina ei mängi, sest lapsed tulevad meie ellu siis, kui selleks on õige aeg, ja nii palju, kui neid on antud tulla.

“Mida nädal edasi, seda rohkem me üksteisega proovides kokku kasvame. Iga päev toob nünsse juurde!” Muusikalinäitleja silmad saavad lastest rääkides sekundiga sära juurde. Oh, ta on eesti lastest siiralt vaimustatud! “Nad on hästi viisakad, sellised sõnakuulelikud. Ja nii ilusad!”

Just poistes tunneb ta ära iseennast – lapsena olnud Hanna-Liina tõeline looduslaps, kellel alailma põlved lõhki ja vahel pisut pori riiete küljes. Ta mäletab, et nukkudega armastas ta väiksena mängida küll, aga peamiselt kooli ja poodi. “Nukkudele panin naabrilaste nimed. Mina olin tark, sest mina olin õpetaja! Nemad said minult peamiselt halbu hindeid.” Hanna-Liina naerab südamest.

Kogemus lastega ka tööst New Yorgi kommipoes

Oma esimesed lavaosad tegi Hanna-Liina 15 aastat tagasi Viimsi kooliteatriga – Lieseli ja Mariana “Helisevas muusikas” ning nimiosalisena “Mary Poppinsis”.

Marypoppinslikud iseloomujooned on tal enda sõnul suuresti olemas: mängulust, südamlikkus, konkreetsus ja pisut uhkustki. Marjaks kulus esmane lavakogemus ja isiklik genofond 2004. aastal New Yorgi ühes suuremas ja kuulsamas kommipoes, mille boss oli Ralph Laureni tütar. Tookord oli see kommipood nagu tõusev täht. “See oli just avatud ja kogu aeg käidi filmimas. Minu ülesannete hulka kuulus ka klientide laste sünnipäevade korraldamine,” meenutab Hanna-Liina.

Ja siit tulebki tema sõnul esile ilme erinevus eesti ja ameerika laste vahel – paljud neist olid hüperaktiivsed, vanemad oma võsukesi aga ei keelanud ja nii pidi Hanna-Liina korra loomiseks lastest lihtsalt üle karjuma. “Mis aga mulle üldsegi ei meeldinud!” ütleb ta. Aga loomulikult oli ka nende laste seas kukupaisid, kes täitsid oma kommikonteinerit ühe kommi haaval ja kuulasid Hanna-Liina laulu, suuke lahti.