Hanna-Liina Võsa hindab autos mugavust ja hubasust

Veebruaris Vanemuises etenduva muusikali «West Side Story» naispeaosalisel Hanna-Liina Võsal on küll juhiluba ja autogi, ent ometi eelistab ta Tartu ja Tallinna vahet bussiga sõita.

Miks eelistate bussi?
Tallinna-Tartu maanteel on bussiga mugavam sõita. Suurel osal teest on kummaski suunas ainult üks rida, kus sõidab palju suuri veoautosid.
Mina aga pabistan kohutavalt, kui tuleb kellestki mööda sõita. Pean tükk aega õiget hetke ootama – et igas suunas oleks hea nähtavus, ja keegi vastu ei tuleks –, kuni lõpuks südame rindu võtan ning mööda sõidan.

Millal autosõidu selgeks saite?
Kolm ja pool aastat tagasi.

Mis tüüpi autojuht olete?
Enamasti olen korralik ja arvestan teistega, aga eks igasuguseid päevi tuleb ette. Vahel imestan isegi, et miks ma täna nii lohakalt sõidan. Ju siis on mõtted laiali.

Kas olete avariisse sattunud?
Ühe korra, sel suvel. Sõitsin Haabersti ringilt mahasõitjale külje pealt sisse – ta sõitis kuidagi imelikult otse üle ringi. Nägin, et ta tuleb, aga ei suutnud pidurdada.
Olin muidugi paanikas, värisesin ja nutsin, aga inimesed teises autos olid nii toredad! Mees tuli välja ja küsis: «Noh, mis siis nüüd juhtus?» Siis tuli tema abikaasa ka välja ja ütles: «Ma lähen ja toon kohvi, teil läheb siin vist natuke aega.»
Muidu peetakse meie liiklust närviliseks ja inimesi tõredateks, selline suhtumine oli meeldiv üllatus.

Kiirust ületate?
Mõnes kohas, kus on lubatud 50 kilomeetrit tunnis, tahaks küll 70ga sõita. Näiteks koju Viimsisse sõites tahaks ikka kiiremini koju jõuda!
Mõne teise autoga võib-olla sõidaksin kiiremini, aga minu 1997. aasta Honda Civicus hakkab kohe ebamugav, kui kiirus üle 100 läheb.

Politseil on plaanis üles seada varjatud kiirusejälgijad. Kumb on parem, kas kaamera posti otsas või politseiauto teeveeres?
Küllap politseiauto. Inimesel võib kihutamiseks olla kaalukas põhjus. Politseinikule õnnestuks seda ehk selgitada, aga kaameraga ju ei vaidle.
Ise kipun kihutama vihastades, aga isegi siis mõtlen, et ehk oleks targem seisma jääda ja maha rahuneda.

Õppisite paar aastat USAs, kas seal ka autoga sõitsite?
Ühe korra proovisin. Täiesti võõras linnas, pimedas ja esimest korda elus automaatkäigukastiga auto roolis – väga ebameeldiv kogemus. Rohkem ma ei üritanudki.

Filmidest jääb mulje, et New Yorgis on ainult ühte tüüpi autod: kollased taksod.
Nii ongi! Teisi autosid on tõesti väga vähe. Kui inimene tahab linnast välja sõita, siis ta rendib auto. Oma auto on seal täiesti mõttetu: liiklus on tihe ja parkimine väga kallis.

Tallinnas võib olukord varsti sama hull olla…
Juba ongi. Aina enam tuleb ummikutes istuda ja parkimine on nii kallis, et… Kõik otsivad salakohti, kus parkida, aga need hakkavad ka juba täis saama.

Kas teile endale meeldib bussiga sõita või jala käia?
Jala käin ma hea meelega, aga linnaliinibussiga ei sõida. Seal on kitsas, kõik trügivad, aega kulub palju. Lisaks häirib see näpuga näitamine: näe, see on see!

Mis on auto juures tingimata vajalik?
Head kojamehed. Klaasi- ja tulepesurid on Eesti kliimas hädavajalikud. Detsembris sain pikemalt sõita Nissan Almera Tinoga, millel oli automaatkäigukast. Harjusin sellega ära – jube mugav!
Hubane võiks auto ka olla. Näiteks tumedad klaasid mulle varem ei meeldinud, see tundus kuidagi hästi eputav ja nõme. Sel Nissanil olid aga ka tumedad klaasid, mis muutsid auto seest õdusaks.
Hea makk ja kõlarid peaks kindlasti olema.

Kuulate autos palju muusikat?
Oma autos kuulan raadiot, seal CD-mängijat pole. Laulan ise autos päris palju, eriti lugusid õppides.

Mis teile liikluses kõige rohkem rõõmu teeb?
Selline veidi ootamatu viisakus ja vastutulelikkus. Hästi tore on, kui eessõitja annab suunatuld vilgutades märku: tee on tühi, mine mööda. Või kui mind lastakse vahele seal, kus teistel on eesõigus.