fbpx

Händeli ilu ja võlu


HÄNDELI ooper “ACIS JA GALATEA” Vanemuise teatri väikeses majas, esietendus 3. II.

Lavastus on sündinud koostöös Läti Rahvusooperiga, lavastaja on Indra Roga, lavakujundus Andris Freibergs, kostüümikunstnik Kristīne Jurjāne, koreograaf Ilja Vlassenko, valguskunstnik Igor Kapustin – kogu meeskond Lätist. Lauljad on seekord kõik omad, neist aga veidi hiljem.
Händel on kindlasti barokiajastu muusikaloo võimsamaid nähtusi. Tema muusikas on ajastu ülev ekstaatilisus, särav ilutsemine ja tunnete puhtus parimas kontsentratsioonis. Händelit on nimetatud kosmopoliidiks sõna parimas mõttes, teda võlus rahvaste muusika kokkuviimine: inglise elutarkus ja tõsidus, prantsuse peen elegants, saksa korrapärasus ning itaalia temperament ja meloodilisus.
Juba ooperi saamislugu sellisel kujul, nagu see nüüd on meieni jõudnud, on koloriitne näide just selles valguses. 1708. aastal komponeeris Händel Itaalias Ovidiuse “Metamorfooside” ainetel tellimustööna ühevaatuselise serenaadi “Aci, Galatea e Poliferno”. Saaga ise on pärit Euripideselt: kükloop Polyphemus sümboliseerib looduse ürgset jõudu, Etna vulkaani, mille põuest voolab Acise-nimeline oja. Galatea on merenümf. Kui Thomas Arne tõi selle teose 1732. aastal taas lavale, reageeris Händel omalt poolt uue redaktsiooniga. Nüüd oli ooperis juba kolm vaatust, nelja tegelase asemel üheksa, suurendatud orkester ja koor ning kummaline keelesegadus: kõik retsitatiivid itaalia keeles, ent koorid ja aariad ingliskeelsed. Kuna primadonna Strada ning kastraat Senerino olid itaallased, siis sattus nende inglise keele hääldus kaasaegsete suure kriitika alla. Seda versiooni kanti ette Händeli enda dirigeerimisel mõned korrad Oxfordis ning Londonis.
Meie päevini jõudnud varianti (1739), kus Händel pöördus tagasi 1708. aastal loodu juurde, kanti ette Londoni Fields Theatre’is, mille saal oli senistest poole suurem. Endisele väikesele orkestrikoosseisule lisati vioolad ja väikesed kellad ning ooper jagati kahte vaatusesse. Partituuris on märge, et Damoni rolli võib laulda kas sopran või tenor (Läti Ooperis laulab tenor, meil sopran).

Vanemuise selgepiiriline lavastus

Vanemuise lavastuse kõige tugevam külg on muusikaline teostus. Dirigent Lauri Sirp on hea mõõdu- ja stiilitundega kujundanud kogu muusikalise pildi esimesest sinfonia’st lõpukoorini. Siinjuures ei saa jätta märkimata Vanemuise ooperikoori praegust taset: kõlas on saavutatud kompaktsus, mis täidab koori väiksusest hoolimata saali meeldiva professionaalse kõlaga. Väga hea oli naishäälte kaheksandiknootide väledus, mis Händeli muusikas nii oluline. Pidades silmas lavastaja hästi liikuvat režiid ka kooriliikmetele, tuleb eriti hinnata komplitseeritud II vaatuse koorifuuga esitust, kaunilt kõlas ka lõpukoor “Galatea, kuivata pisarad”.
Meeldiv oli tajuda kõigi solistide ühtset stiilikäsitlust nii fraseerimises üldse kui da capo aariate kaunistuste kujundamisel – on ju see interpreetidele üks Händeli ilu ja võlu suuremaid väljakutseid. Üle hulga aja võis nautida lavastuse kõiki esitajaid ja seda igas mõttes, nii laulmise kui näitlemise poolt.
Karmen Puis on jõudnud oma häälekäsitluses fiorituuride filigraansuseni, kõla on särav ja soe. Kui partiid oleks võimalik laulda pool tooni madalamalt (nagu see kõlas Händeli ajal), vahest pääseks siis mõjule tema hääle metsolik sumedus kogu partii ulatuses – praegu sai seda kuulda ooperi viimases aarias. Ja muidugi on tema laulmise suur voorus väga puhas intoneerimine, mis on eriti nauditav I vaatuse aarias “Kui teaksid valu”. See voolas lummavas rahus, ilma et kuulaja tajuks meloodia keerukust ebamugavas registris.
Roland Liiv Acisena on võluvalt mehine ja ühtlasi lüüriline. Vokaalne pagas lubab tal ületada ohtlikke karisid, mida seab rolli tessituur. Siin ei ole tenorite äärmuslikke kõrghelisid, kuid see-eest tuleb pikalt üleminekuregistris püsida. Tema hääles on head energiat. Kui sellele lisandub edaspidi veel suurem nõtkus ja paindlikkus, siis võib noorele lauljale ennustada tegusat tulevikku – on ju heade tenorite defitsiit kõikjal suur.
Damoni rollis oli eelesietendusel EMTA diplomand Pirjo Püvi ning esietendusel Kristina Vähi. Roll on saanud lavastajalt väga intrigeeriva kontseptsiooni: rohkem on ilmselt lähtutud nimes sisalduvast deemonlikust pahelisusest kui karjuse leebusest. Mõlemad lauljatarid valdavad vokaalsest küljest oma rikkalike fiorituuridega partiid perfektselt. Püvil on sillerdav, kerge hääl, tema Damon on oma sensuaalsuses mänglevalt graatsiline. Vähi Damon on vambilikum, väljakutsuvam, kuid ka tema hääles on toimunud positiivne nihe soojuse ja kumeruse suunas ning tehnika on tal väga kindlatel alustel.
Etenduse tähtis iva on kükloop Poly­phemus, gigant, kes julges trotsida isegi Olümpose jumalaid ja kes armus Galateasse. Suure kire tõttu loobub ta kõigest ning variseb lõpuks härdunult kokku. Nii Märt Jakobson kui Taisto Noor on (kumbki oma loomusest lähtuvalt) kogu välise koomika lustakalt välja mänginud – tänapäeva kulturisti imidžit jäljendav polsterdus mõjub väga lustakalt. Iseasi, kui mugav sellega laulda on. Ja laulda tuleb päris palju. Jakobson areneb hoogsalt rollist rolli, seda on rõõm nentida. Erakordselt värvikas II vaatuse aaria “Olen raevus, ma sulan” oli huvitav mõlema laulja esituses: Jakobsonil mahlakas ja kõmisev, Noorel fiorituurides filigraanselt täpne.
Galatea ja Acise seosed veega on vaimukalt toodud spaa miljöösse, kusjuures kogu barokiajastu glamuuri teema on sujuvalt üle kantud tänasesse välist efekti taotlevasse maailma.
Kogu lavastust jälgides on tajutav, kuivõrd selgepiiriline on olnud lavastaja kui näitejuhi tegevus: viimse nüansini oli iga tegelase juures selgelt näha ülesande püstitus ja ka selle näitlejapoolne omaksvõtmine. Lugenud kavalehest, et lavastaja on saanud 1995. aastal Lätis parima noore näitleja tiitli, et ta on mänginud Ibseni “Noras” nimiosalist, Titaniat Shakespeare’i “Suveöö unenäos” ning aastal 2005 esitatud parima lavastaja nominendiks, siis on selge, et Indra Roga näol on tegu paljutõotava ja huvitava isiksusega, kellele jäi näitlejakarjäär ilmselt ahtaks.
Võib-olla ainsana seaksin küsimärgi alla lisahelid, mis tekivad küll tolmuimeja, föönide ja Damoni vilena – igasugune heli on ju osa kompositsioonist, kas meil on õigust Händelit “täiendada”? See on aga ainuke etteheide, sest ka kostüümid on hea värvivalikuga, eriliselt vaimukas laadis näiteks spaa moedemonstratsioonil.