Händel: kunsti nimel tuleb teha kõike

Käthe Pihlak, Oma Saar

On saanud võimalikuks võimatu – kaks meest, kes kunagi ei kohtunud, tegid seda läinud reedel Muhumaal Pädaste mõisas.

Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel said võimaluse, mida nad 1747. aastal reaalselt ära ei kasutanud. Nüüd, 29. juunil kohtusid need mehed Paul Barzi näidendist vormitud komöödias „Võimatu kohtumine”, mille Muhumaale on toonud Vanemuise teater, Raivo Trassi lavastajakäe all.

Kuigi ilmataat etenduse alguseks kõik pilvetupsud mandrimaale saatis ja õhtu täis maalilisi värve võrratus Pädaste mõisa hoovis pakkus, oli etendust vaadata siiski külm. Võib-olla oli see ka ajastu hingus, mida sajandite tagune võimalik kohtumine kaasa tõi. Igatahes oli tunne, et barokiajastu mehed sel õhtul oma ajastusse jäidki. Oli aasta 1747, üks söögilaud, baarinurgake, suupistete kapp, suitsu-piibu diivanipaik ja kusagil kaugemal ka köök.

Esmakordselt Pädaste mõisa sattununa olin südamepõhjani hämmingus – esiteks, et selline paik meil üldse olemas on! Ja teiseks, kui ideaalselt see sobis lavastuse mängupaigaks. Ma arvan, et kahe suurmehe kohtumine sai võimalikuks just tänu sellele „ruumile”.

Elegantne komöödia gurmaanidele

Lugu tutvustavast teatest oli jäänud meelde, et tegu on komöödiaga. Tundus kuidagi loogiline – suvelavastus ikkagi. Ent seekord võis nautida maitsekat huumorit, pakutud kahe intelligendi poolt, keda kehastasid eesti teatri komöödiatalendid Aivar Tommingas (Händel) ja Raivo E. Tamm (Bach). Nende meeste dialoog, kuhu vahele sai paaril korral sekkuda ka Ao Peebu kehastatud Johann Christoph Schmith, oli nagu see võrratu õhtusöök, mida nad jutu kõrvale manustasid.

Kõik parimad veinid, ise komponeeritud supp, merikeel, austrid – nii nagu need hõrgud road, mida muusikageeniused sõid, nii olid ka nende sõnad, käitumine ja väljendus kõrgemat kvaliteeti. Nii Bach kui Händel kadestasid teineteist – üks teise rahalist rikkust, teine esimese rikkalikku lähikonda, loomulikult kadestasid mõlemad ka teineteise loomingut ja selle läbilööki. Nii käis nende jutuajamine kord ühe, kord teise edust või selle puudumisest.

Vaikne kui oja, edukas kui äriinimene

Öeldakse, et nimi ei riku meest. Mõlemal mehel oli eluaeg olnud üks soov – kanda teise komponisti nime! Samas on aga huvitav, kuidas nende oma nimi neid iseloomustab. „Bach” tähendab saksa keeles oja, niret – tasa ja targu liikuvat vett. „Händel” aga tähendas vanas saksa keeles prallet, pummeldamist, „Handel” veelgi enam – äriajamist, kaubitsemist. Nii oligi, et Johann Sebastian püsis paigal Saksamaal ja liikus edasi vaid muusikas. Georg Friedrich aga ajas muusikaga äri ja elas tänu sellele mugavalt ja hästi laias maailmas.

Kuna tegu on kohtumisega, mida kunagi ei toimunud, siis oli loo algus ja lõpp sama – nad tulid ja läksid sellelt kohtumiselt vaid sisemiselt muutunud. Vaataja sai osa ladusast ja vaimukast dialoogist, suurepärasest näitlejatööst ning võrratust lavakujundusest. Ka Händeli pronksikarva kostüüm jättis sügava mulje – Vanemuise peakunstnik Kristiina Münd on väheste detailidega kujundanud suurepärase tervikpildi.

Tegelikult kõik toimibki. Iseasi ainult, palju see lugu kedagi puudutab. Hea on muidugi lavastuse juures muusika kasutamine, ja seda oleks võinud olla pisut rohkemgi (või vähemalt valjemalt).