Haldjad ja piraadid, mitu rahvust ning Tartu – “Peeter Paan”
Andres Keil, Eesti Päevaleht
Eesti tantsu, nii klassikalise kui ka tänapäevase, viimaste aastate üks ärksamaid nimesid Oksana Titova tõi Vanemuises tänase esietenduseni lasteballeti “Peeter Paan”. Laseme rääkida tal endal.
See on väga aktuaalne probleem – ajud lähevad täiesti krussi, kui sa pead pöörduma inimeste poole mitmes keeles. Trupis on venelased, paar eestlast, lätlased, leedukad, inglased, jaapanlased ja nii edasi. Väga hullumeelne ja väga emotsionaalne.
Sa tahad ruttu öelda märkust ja avastad, et see inimene ei mõista, sest sa räägid talle arusaamatus keeles.
Mina ei tea, ma arvan, et on kergem, kui on üks-kaks keelt. Halb pool on see, et kui ma räägin inglise keeles, siis kõik, kes räägivad vene või eesti keelt, lülitavad ennast selleks hetkeks välja. Näiteks. Nii et see ei ole mitte lisaväärtus, vaid lisamure.
Ei-ei-ei, nii suure trupiga ma varem teinud ei ole. Eks ma ise õpin ka kogu aeg, kuidas nii suure kollektiiviga, suure kollektiivi sees ja abil toimida. Väga raske. Siin on nii mitu plaani. Niipea kui lisanduvad elemendid, nagu valgus, kostüüm, video, siis kõik kohe muutub. Pilt muutub.
Osa on juba pensionärid, austatud tantsijad, osa on hästi noored välismaa tantsijad, lapsed, kes käivad 8.–9. klassis, ja lapsed, kes käivad 1.–2. klassis. Samamoodi väga-väga mitmekesine on see asi, väga karvane. Vahepeal mulle tundus, et ma ei jää ellu, aga polnud ju enam kuskile põgeneda. Põnev, sest vaata – kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Tegelikult ma ikka suures osas naudin seda, ainult pingutus on kõike koos hoida. Rekvisiidid, kostüümid, lava pöörlemised, nüüd mets alla, nüüd video peale. Ma kardan, et esietenduse ajal pean ma ise kulissides olema – nüüd läks!
Ja artistid ka, piraadid näiteks, nad peavad vahepeal tükk aega ootama ja siis õigest august tulema, olgu see orkestriauk või tagumine kuliss. See nõuab tegijatelt palju kannatust ja keskendumist, et vahepeal ootad 20 minutit ja siis oled kohe jälle krips-kraps piraat valmis. Karakter ja muud asjad.
Animatsioon
Animatsioon oli meil jah märksõna, kui me video- ja kostüümikunstnikuga asju arutasime. Et mismoodi tänapäeva lastele Paani teha – animatsiooni, multifilmi loogika võiks seal sees olla. Minul on hea meel, kui see välja paistis. Aga meil on hea see, et peategelased Peeter, Wendy ja Tink on oma olemuselt nagu Disney multika seest välja astunud.
Kellega ma olen väga-väga rahul, on Hayley Blackburn, sest eks ma olen ise naine ja lähenen naise prisma kaudu – siin etenduses ja kogu Peeter Paani loos on väga tähtis tegelane Wendy, kellele Peeter külla tuleb. Wendy haarab tegevusse oma vennad, kõik see toimubki tema pärast. Mul on hästi põnev jälgida, ma samastun – et mina oleks ka võib-olla niimoodi teinud. Hästi nauditav on vaadata.
Eks sõnum ongi, et iga seiklus saab ükskord läbi, aga igast seiklusest sa pead (või sa võiksid) midagi välja tooma ja kaasa võtma. Mälestused, emotsioonid, tunded.
Ei saa ma midagi magada. Igal öösel ärkan kell kolm ja mõtlen: haldjad, piraadid ja mingid muud asjad. Kuhu ja kuidas saaks paremini…”
Peeter Paan
•• Kogu pere tantsulavastus kuulsast poisist Peeter Paanist, kes ei kasva kunagi suureks.
•• Koreograaf-lavastaja Oksana Titova (Estonia)
•• Kunstnik Elo Soode
•• Kostüümikunstnik Mare Tommingas
•• Muusikaline kujundaja Taavi Kerikmäe
•• Valguskunstnik Airi Eras
•• Videokunstnik Andres Tenusaar
•• Osatäitjad: Guy William Burden, Colin Thomas Maggs, Hayley Blackburn, Nashua Dahhab, Saori Nagata, Mai Kageyama, Anna Gornostajeva, Valentine Legat, Lilian Sarapuu, Julia Litvinenko, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Raminta Rudšionyte, Louise Flanagan, Anna Shircliff, Julia Kaškovskaja, Kristina Markevišiute, Janika Mägi, Polina Šukova, Rebecca Peters, Janika Suurmets, Natalie Marks, Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Marika Aidla, Antonio Ayesta, Steven Melendez, Ruslan Stepanov, Ilja Mironov, Vladimir Latišonoks, Piotr Klimczak, Danil Kolmin, Olegs Alens Piskunovs, Willem Houck, Hilda Palkovskyte, Marija Simona Simulynaite, Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased