Häid noppeid Eesti suviselt kultuurikaardilt

Ma olen veendunud, et ei ole isikut, kes oleks käinud kõigil sellesuvistel Maarjamaa kultuuriüritustel. Või pooltel. Või veerandeilgi. Pilt on selleks liiga küllane. Kogu aeg juhtub midagi.
Aga – igal pool on inimesi. Palju inimesi. Ma ise käisin vast kolmekümnel etendusel, kontserdil, festivalil, millel iganes – ja kuskil ei kummitanud publikupõud. Loomulikult on see hea. Kuigi ma ei ole kindel, kas see signaliseerib rahva vaimsuse tõusu või pigem majandusliku järje paranemist. Ent samas – ega seal sisulist või lõpptulemuses vahet ei ole, mis inimese kultuuri juurde toob. Rahakoti suutlikkus või nälg vaimutoidu järele.
Üldiselt, suve vaadates, hakka või uskuma, et Eesti on kultuuriparadiis. Eriti sümpaatiline on, et kohalikud omavalitsused, ka «väikesed ja vaesed» (või just nimelt pisemad) on aru saanud, et kultuuri toetamine oma tanumal on mõistlikem viis külaliste kutsumiseks.
Siiski, veidi ülepingutatult edasi mõeldes, kuivõrd suvine kultuuritarbimine on meil muutunud ehk isegi sotsiaalseks normiks, peaks äkki suvepaletti ka kuidagi kujundama. Ma mõtlen, et «süva»-kultuuri osakaalu kuidagi turgutama. (Kuigi, mis näiteks teatrisse puutub, siis «süva» turgutub täitsa iseseisvalt, eks teistes valdkondades kah.)

«Taarka» Obinitsas

«Taarka» eelviimane etendus Obinitsas.
Kui esikas, nagu esikas ikka, oli veel veidi rabe ja esikapublikuga, siis eelviimaseks etenduseks oli «Taarka» oma tõelise, sisulise joone kätte saanud. Paksult sooja publikut täis Seto Rahvamaja hoov, ennast käima jooksnud näitlejad, tahe ja idee. See on elus näide sellest, kuidas teater saab teatrist suuremaks, mõningase vabameelsusega võiks isegi ütelda, et see on koht, kus tänane noor saab maigu, milline võis teatri jõud olla nõuka-ajal. Mitte küll otseselt, aga publikus tekkinud ühtekuuluvustunne, häbenemata silmanurka pugev pisar setu hümni ajal. See on kogemist väärt.

«Päikeseratas» Tartus

Eks Olav Ehala tänapäeva Valgre ole. Ta laulud saadavad meid juba aastakümneid. Ja nagu elu arengule kohane, ei pea lugude kuul(a)miseks kuhugi minema. Televisiooni kaudu on nad mitmeid kordi aastas meie elutoas. Tahame me siis seda või ei taha. Et tahame, tõestas suur vabaõhukontsert.
Pea 10 000 kuulajat ühe helilooja autorikontserdil – peaks olema siinmail esmakordne ja kahtlane kas niipea ületatav saavutus. Mul oli publiku hulgas tõeliselt hea meel. Sünnipäevalapse, Ehala pärast. See on tunnustus, mida iga looja oma elule ja tööle igatseb.
Folk on elus ja pidevas muutumises. Kusjuures, folgi muutumine on, tundub, tõeliselt orgaaniline muutumine. Tegijad ajavad ikka ühte rida.

Kasvavad koos

Folki muudab publik, nii liituv kui folgiga koos kasvav. Folk on festar, kus on kõige rohkem rinna- ja sülelapsi, mürsikuid ja koos vanematega (sic!!!) teismelisi. Paljud neist on eelmistel folkidel alguse saanud, usun. See räägib enda eest. Folk on folk.
Teatrikriitikuna räägin teatrist. «Samuraid» ja «Eesti ballaadid» kuuluvad ühte ritta. Selles mõttes, et need on tükid, mille mittenägemist saab ainult kahetseda. Teatrisõber niikuinii, aga sirtsukese vaesemad on kõik mõtlevad inimesed, kellel need asjad nägemata. Suured sõnad? On. Aga pole mõtet suuri sõnu peljata, eriti, kui nad kohased on. Siinkohal, olen veendunud, on.
Ja lõpetuseks – väike hetk Tallinna loomaaiast. Istusime šimpanside aia juures pingil. Madalalt lendas üle aediku karjuv kajakas. Kükitav primaat pöördus üles ja vibutas linnule väga inimlikul viisil rusikat.
See on ilus kujund – nagu primaadid, on ka inimesed meistrid jäljendama. Eeskujud määravad meie käitumist, rohkemgi, kui me kujutleda oskame. Ka rühmakäitumine – nagu teised ees, nii mina järele.
Ma usun, et see on ka üks põhiline põhjus, miks suvised kultuuriüritused publikupõuda ei tunne. Ilmast hoolimata, kusjuures.
Nagu alguses öeldud, käimine on muutunud normiks. Siin toimib omalaadne lumepalliefekt, mis loodetavasti kandub ka talvistesse pimesaalidesse. Võtkem siis seda tõsiselt.
Mida paremat, sügavamat ja vastutustundlikumat kultuuri me suvel, kui publik niikuinii tuleb, pakume, seda rohkem me oma rahvast harime. Ja seda olulisematel teemadel saame ka talvel rääkida.