Guntis Gailits pani kivikujud liikuma

“Madame Butterfly” toodi Vanemuise lavale ooperi 100-aastase esietenduse tähtpäeva puhul. 30 aastat ooperile pühendunud Gailits valgustab, millest ta lähtus konkreetse lavastuse loomisel.

Millest te ooperi lavaletoomisel alustate?
Iga ooperit tehes tuleb lähtuda seespoolt, pole vaja materjali kuskilt mujalt külge pookida. Ooperilavastaja ei saa kunagi teha seda, mida jumal juhatab, ooperilavastaja ei ole kunagi üksi, tuleb teha koostööd dirigendiga, kes mõnikord tahab liigselt domineerida ja oma ideesid peale suruda. Aga see ei ole peamine, oluline on koos tiimiga jõuda lavastuse kontseptsioonini ja häid mõtteid võib tulla nii kunstnikult kui dirigendilt, kandev idee ei pruugi alati pärineda lavastajalt. Lavastaja otsustab, kuhu panna aktsendid.
Me teame, et Puccini on realist, naturalist. Me peame lavastuse juures alati arvestama autori isikliku stiiliga. Üks asi on Wagner, hoopis teine aga Stravinski, Bela Bartok… Kõik sõltub muusikast ja algmaterjalist. Puccini on väga inimlik. Mina lähtusin selle tüki lavaletoomisel ka sellest, justkui oleks nii näitleja kui publik tuleviku suhtes süütu. On ju seda ooperit lavastatud sadu kordi ja kaasaegsele publikule on lugu ette teada, kuid näitlejad laval peavad siiski käituma nii nagu elus, nad ei aima, millega kõik lõppeb. Ja vaataja saalis tuleb sama emotsiooniga kaasa haarata. Suures osas on see ooper kirjutatud ju mažoorsena.

Mis vahe on modernsel ja klassikalisel ooperil?
Klassikalises ooperis on kindlad standardid, klassikaline raam on väga selge, võibolla mitte nii väljendusrikas kui modern. Aga kindlasti on vahe selles, kuidas tehti Madame Butterfly’d 100 aastat tagasi ja kuidas tehakse nüüd. Klassika mõisted ajaga hajuvad ja muutuvad vastavalt kaasajale, kuid siiski on sellel võimalik vahet teha. Kõige rohkem muutub vokaalne esitus. Ma ei tea ühtegi ooperit, mis oleks inimsuhete kajastamiselt nii sügavalt läbi töötatud, mis peegeldaks inimtundeid nii peenelt ja mis mängiks inimeste närvidel nii tugevalt kui Madame Butterfly. Seda lavastust vaadates elab inimene läbi tõelise emotsioonide tulevärgi, mida tänapäeval enam naljalt kuskilt mujalt ei saa. Ei saa näiteks ei kinost ega teatrist. Need on teise tasandi tunded, kuidas öelda – sentiment? Võibolla paljud ei tea, millest see läbikomponeeritus ja peenus tuleb. Puccini oli ekstravagantne ja armastas liialdada, armastas palju asju. Ta ostis endale auto ja sattus raskesse avariisse, mille tagajärjel ta oli haiglas. Tal oli sellel ajal Butterfly idee juba peas, ta tegi selle valmis haiglas, kus ta viibis päris pikka aega. Nii nagu Beethoven kirjutas oma parimad tööd juba pimedana, kirjutas ka Puccini oma Butterfly piiratud tingimustes ja just sellepärast on tegemist nii peene teosega.

Mis teie jaoks kõige raskem selle lavastuse juures oli?
Murda need standardid, mis oild kohalikel artistidel peas välja kujunenud – et nii peab ja nii on õige. Nad ei olnud harjunud liikuma. Näiteks Suzuki ei ole mingi teenijanna, ta kannab endas Jaapani filosoofiat, ta on uhke geisha. Pinkerton aga on ju meremehest lurjus. Selles ooperis on ka täna palju niisugust, mis on aktuaalne. Ma võin öelda, et see on poliitiline ooper. Jaapan oli tollel ajal suletud ja nii mõeldi välja seadus, mis võimaldas sõjaväelastel abielluda justkui nalja pärast. Pinkerton kasutas seda ära, samal ajal oli tal õige mõrsja Ameerikas juba olemas. Arvestades neid faktoreid tuleb laval peamisena näidata kolme asja: tõde, selgust ja kannatusi. See on ehk raske kooslus, kuid mina püüdsin lähtuda sellest. Ja ooper on tegevus, mitte paigalseismine. Näitlejatel olid algselt nagu pidurid peal, neile tundus, et klassikat tuleb teha nagu kivikujuna. Siin on stiihia! Seda tuleb näidata. Muidugi paljud asjad jõuavad kohale läbi väiksemate detailide, ükski kõrvalroll ei ole ebaoluline, sest Puccini ei ole lavale pannud mitte midagi liigset.

Üks muusikakriitik on eesti ooperis niivõrd pettunud, et teatas resoluutselt, et Eestile lähimad ooperiteatrid asuvad Helsingis, Peterburis ja Riias. Tema jaoks ei ole Eestis tehtav ooper nii kõrge tasemega, et seda ooperiks nimetada. Kuidas teie sellesse mõtteavaldusse suhtute?
Ma arvan, et eesti teater on väga progressiivne. Mina olen ooperit teinud juba 30 aastat ja olen Eestis tehtavasse alati suure huviga suhtunud, sest eestlased on alati otsingute teel, nad on läbi aegade püüdnud leida midagi uut. Riias ja Peterburis on tehtud väga heal tasemel klassikalist ooperit, kuid loominguliste otsingute teel on Eesti alati esirinnas. Ma tunnen, et kolleegid Eestis on alati paar sammu meist ees. Ja ma leian, et Vanemuine on väga unikaalne teater. Konkreetse lavastuse juures avaldas mulle eriti sügavat muljet see, kuidas Vanemuises toimus meeskonnatöö. Näiteks olid kostüümid juba nädal aega enne esietendust valmis! See annab lavastuse õnnestumisele väga palju kaasa, kui veel peaproovis ei sekelda kostüümikunstnik nööpnõeltega laval! Riias on see tavaline.

Guntis Gailitis on lõpetanud Läti Muusikaakadeemia muusika- ja draamalavastaja erialal. Täiendanud end Moskvas Mihhailovi, Pokrovski ja Ansimovi juures, kaasaegse ooperi erialal Dresdenis, barokkooperis Londonis ja teatrikorralduse erialal Šotimaal ja Inglismaal. Töötanud alates 1969. aastast Läti Rahvusooperis lavastaja, pealavastaja, kunstilise juhi ja direktorina. Guntis Gailitis on lavale toonud üle 40 ooperi, lisaks Lätile Saksamaal, Bulgaarias, Venemaal, Hollandis, Belgia, Hispaanias, Inglismaal jne. Tema viimaseks suuremaks tööks on 2004. aasta suvel etendunud ooper “Hamlet”.