fbpx

Gerli Padari Florence vajab tundeid


Haljalast pärit lauljatar Gerli Padar, kes astub lähipäevil Vanemuises publiku ette muusikali “Chess” naispeaosalisena, peab lavastaja Georg Malviuse lavastuskontseptsiooni geniaalseks.

Laulate-mängite muusikalis “Chess” Florence Vassy rolli. Kes on Florence?
Florence on õrn ja tundeline naisterahvas, näitlejanna, kes vajab suuri tundeid ja lähedust. Ta otsib armastust ja tundeid, aga satub kogu aeg kokku valede inimestega.

Lavastaja Georg Malvius on öelnud, et “Gerli ei ole oma tunnetes Lauri ja Koidu vastu kindel”. Miks Gerli, mitte Florence?
Olen alguses Koiduga (Koit Toome – toim) paar. Koidul on vägivaldse alkohooliku roll. Ma kannatan kõik nii-öelda armastuse ja tunnete nimel, läheduse nimel välja. Mingil hetkel tekib Florence’il või siis nii-öelda Gerlil täiesti ootamatult kiindumus Anatoli ehk Lauri (Lauri Liiv – toim) vastu. Näitlejana. See ongi ajendiks, et ta jätab Fredericku ehk Koidu maha.
Võib-olla see ongi ainult impulss, sest see pole tõeline armastus – Florence lihtsalt iga kord loodab, et see ongi see õige. Kuigi ma arvan, et ta sisimas teab, et tegelikult nii ei ole, aga samas sügavalt usub sellesse.
Me mängime laval etendust. Me ei mängi “Chessi” originaalvõtmes, vaid meil on laval näitlejad, kes mängivad etendust “Chess”. See on hästi huvitavaks tehtud, palju inimlikumaks ja lähedasemaks. Inimestel on väga lihtne tõmmata paralleele – kui palju on koduvägivalda ja suhteid, mis ei toimi, kui palju on petmisi ja reetmisi. Originaali poliitiline aspekt on kõrvaline. Kõik suured sõunumbrid ongi see etendus “Chess”.

Nii et kaks lugu korraga.
Laval toimubki kõik paralleelselt, pöördlaval on stseenid, kus näeb lava- ehk sõupoolt, ja teised, kus on lavatagune. Arvan, et see on publikule päris lahe vaadata. Arvan, et küllaltki ehedalt on tunded, suhted ja situatsioonid välja toodud.
Selles suhtes erineb Georg Malviuse lavastus originaalist ikka väga palju. Tegu on suhetel põhineva looga. Kuidas teatris üksteisesse armutakse ja kuidas need suhted laabuvad, kui peab koos töötama. Et kunsti nimel loobutakse paljuski eraelust. Igasugused väiksed nüansid tulevad välja ja see on eriti lahe.
Kui esimeses vaatuses käib tegevus küllaltki palju paralleelselt, siis teises vaatuses hakkavad suhted, mis on lava taga ja laval rollina, segunema. See on väga põnev ja emotsionaalne. Muusika on super! Ballaad tuleb küll ballaadi otsa, aga sõunumbrid kompenseerivad selle. Arvan, et see on väga šeff muusikal. Mulle õudselt meeldib.

Olete öelnud, et Sally roll “Kabarees” oli teie unistusteroll. Kas teil oli ka Florence’isse mingi varasem suhe?
Polnud absoluutselt. Ma ei osanud seda osa oodatagi. Ma ei mõelnud kordagi, et mulle võidaks etendusse rolli pakkuda. Aga helistati ja pakuti ja ma võtsin hea meelega selle vastu.
Minu jaoks on see hästi suur väljakutse, sest ma kasutan oma häält täiesti teistmoodi.
Väljakutse on see kõikidele peaosalistele, selles mõttes, et partiid on niivõrd kõrged, et need ära laulda on suur pingutus. See on muusikaliselt väga raske. Arvan, et kõik ületavad laval ennast.
Kõik, kes asjas osalevad, olid alguses ehk skeptilised, sest see muusikal on igal pool maailmas läbi kukkunud. Muusikaliselt on väga tugev, aga draama poolest nõrk. Malvius leidis niivõrd geniaalse lahenduse, ja see nii hästi toimib. Lavastuses on palju üllatuslikke momente ja publik ei pea hetkekski pettuma.

“Chess” on teie teine koostöö Georg Malviusega. Kas võite end lugeda tema lauljaks-näitlejaks?
Meil lihtsalt sujub ja klapib kuidagi väga hästi. On ka see väike pluss, et ma räägin rootsi keelt. Suhtleme omavahel rootsi keeles. Usaldan teda hästi palju. Tundub, et tema usaldab hästi palju minu orgaanilist laval olemist. Arvan, et mõistame teineteist väga hästi.
Temaga on lihtne töötada, ta suudab oma visiooni hästi selgelt väljendada. Ta on hästi emotsionaalne, selles mõttes tuleb mõne koha peal silm kinni pigistada.

Kas solvumise või mõnes muus mõttes?
Isiklikult ei saa teatris midagi võtta. Arvan, et keegi ei võta isiklikult. Igasugust omavahelist kriitikat ka meie neliku (Gerli Padar, Janika Sillamaa, Koit Toome, Lauri Liiv – toim) sees ei võeta isiklikult, võetakse ainult sellena, et teine inimene toetab sind ja paneb tähele midagi, mida sa ise pole märganud. Kõik tahavad ju, et oleks parem. Üldse see meie nelik on super. Mul on selle üle hästi hea meel.

Mängite Vanemuises esimest korda.
Ma polnud varem eriti palju Tartuski käinud.
Teisalt osale inimestele, kellega laval koos töötame, tundub kunst tükitööna, see pärsib tiimitööd. Mind see ärritab.

Kuidas saavad tütar Amanda ja ansambel Glive hakkama pingelisel “Chessi”-perioodil?
Amanda oli mul kuni selle nädalani siin kaasas. Tal oli ülimega hea hoidjatädi Liivia. Praegu algab päev teatris grimmis poole kümnest ja läheb poole kümneni õhtul, lihtsalt pole üldse võimalust lapsega koos olla. Parem, kui on laps kodus või vanaemaga.
See on ju ajutine. Ma ikkagi õudselt põen, esimesed korrad nutsin ka. Aga ma annan endale aru, et tööd peab tegema. Ja ma armastan seda tööd, mida teen. Mulle tõesti meeldib iga päev proovi minna. Praegu tuleb füüsiliselt ja vaimselt väsimus peale, olen uhanud ilma pausideta, vahepeal olin haige, praegugi on kurk valus. Tuleb vist sunduslikult saada üks vaba päev.
Ansambliga on nii, et mul on küll kahju, aga paar kuud tuleb pausi.
Samas olen rõõmus, et saan teatris nii palju inspiratsiooni. Loomingulises mõttes on see ainult suur võit. Selles mõttes, et mul on nii palju emotsioone ja asju, mida tahaks öelda, küll need asjad end ka ühel päeval loomingus ilmutavad.

Muusikali “Chess” pealkiri on tõlkes “Male”. Milline on teie suhe malemängu?
Oskan malet. Tean reegleid. Aga see mäng ei eruta mind. Ma ei ole kirglik maletaja.