Gerli Padar päästis muusikali
Reedesel «Chessi» esietendusel oli peaaegu kogu tollane trupp, mis Päntri ühikas seda muusikali hardunult mängis, kohal. Omaaegsesse näitemänguseltskonda kuulusid nii vene, inglise kui eesti fillid. «Kui 1984. aastal intrigeeriva teemaga «Chessi» plaat ilmus, ilmus Tartusse üks plaat, mis kohe käest kätte ringlema hakkas,» kirjeldab Sosnitski. «Kõik lindistasid seda ümber. Nii olime sunnitud ühe ööga kogu libreto ümber kirjutama, sest paljundusmasinaid polnud.»
Ning siis läks lahti: osad jaotati ära ning otse ühikatoas hakati «Chessi» maha mängima. Nii käis lavastuslike leidude sekka tantsunumbergi, mille aegu riputatud harjavarre otsa Muhust pärit Signe Siimu oranž muhu sall ning siis marsitud selle lipu all ringiratast mööda ühika koridore. Signe Siim, too salliomanik, kehastas ses lavaloos Svetlanat.
«Meile kõikidele meeldis»
Aeg, kui «Chessi» kuulati-mängiti, väldanud pool aastat. «Minul on igal juhul plaadi esimene pool siiani peas,» muigab Sosnitski. Teistelgi. Sest laupäeva õhtul kogunes omaaegne trupp Wilde pubi saksakambrisse ning võttis «Chessi» laulude laulmise ette. Peast, loomulikult.
«Chessi» paarkümmend aastat jumaldanud Sosnitski möönab, et läks reedesele esietendusele teatavate kõhklustega, sest oli kuulnud, et seda on ümber tehtud ning laule ümber tõstetud.
«Kuid üldmulje on hea,» sõnab ta. «Tegelikult peaks minema teist korda vaatama. Meile kõikidele meeldis. Mis sest, et ootused, et kõik on sama, mis plaadil ja meie vaimusilmas, ei täitunud.» Eriti kiidab ta Florence’i rolli täitnud Gerli Padarit , kes sõna otseses mõttes kogu ürituse päästis.
Ka Tallinna linnahalli muusikalilavade ehitamist juhtinud Margit Roosaar tõstab esile Padari osatäitmise: «Gerli on erakordselt tubli. Võrreldes «Cabaret’ga», on ta teinud tõsise hüppe edasi. Tubli on ka Lauri Liiv.» Lisab veel, et talle «Chess» väga meeldis, seda aga ilmselt põhjusel, et nägi viimati Vanemuise laval muusikali «West Side Story».
Viimane kinkis talle elu hirmsaima elamuse, mistap paistab nüüd iga paremini tehtud lavastus kindlalt hea asjana. «Mulle tõesti meeldis, olin valmis palju kehvemaks tulemuseks,» ütleb Roosaar, kiites ka lavakujundust («Nutikas lavalahendus, mis ka töötas.») ning Jüri Naela loodud balletinumbreid: «Need kolmiknumbrid olid juba tõeline kunst.»
Tähed ja triibud jälle kohal
Kõige selle ülevoolava positiivsuse juures on ka neid muusikali- ja teatriringkonnist pärit kriitilisi arvajad, kelle meelest on «Chessi» näol tegu Georg Malviuse kehvima lavastusega tema seni tehtud Eesti-tööde seast ning neidki, kelle meelest on lugu lihtsalt igav.
Pealegi – tuleb nii mõnigi lavaline lahendus, kas või see, kui mööda lava kõõlub elustunud MacDonald’si märk või ilmuvad Ameerika tähed ja triibud, kangesti tuttav ette tema varem tehtud töödest Tallinnas.
Ju siis on «Chess» eelkõige lõunaeestlastele, kes pole näiteks Tallinna «Miss Saigoni» vaatama sattunud, kus sama number kord juba olnud, mõeldud lugu. Sel juhul tõesti asi tuttav ette ei tule ning armsatel tartlastel on rõõm ette kujutada, et Tartu muusikalilaval on sündinud midagi enneolematut.