fbpx

Gerli Padar: Lotte roll oli mulle nagu “jackpot”


Homme jõuab Vanemuise teatri suures majas lavale lastemuusikal „Detektiiv Lotte”, kus vallatut nimitegelast kehastab Gerli Padar. Peaosatäitja sõnul on üdini positiivne Lotte muutnud ka teda paremaks inimeseks.

Punase jope ja valge silmile tõmmatud nokkmütsiga Gerli Padar jõuab Shakespeare’i kohvikusse intervjuud andma täpselt kokkulepitud ajal. Tema olekust pole kuidagi näha, et selja taga on pikk ja väsitav proov. Tartu ja Vanemuine on Padarile ammused tuttavad, sest Lotte roll on talle „Chessi” ja „Sugari” järel siin linnas juba kolmas. Lastelavastustest on Padar varem aga mänginud Rakvere teatri „Lumekuningannas“ ja „Vankumatus tinasõduris“.

Kui suur erinevus on mängida suurtele või väikestele vaatajatele?

Tegelikult on väga suur. See vahetu kontakt, mis lastega tekib, on väga hea tunne. Kui mängida lastele, siis on nende reageerimisest kohe näha, kas see, mida sa teed, toimib või mitte. See annab laval olles nii palju energiat ja positiivsust juurde. Mul oli esmaspäeval EMT Lotte mobiili esitlus Tallinnas. Olin seal esimest korda Lotte kostüümis ja parukaga. Mulle oli see üldse esimene kord nende lauludega avalikult esineda ja ma pean ütlema, et lapsed olid lausa vaimustunud. Ma sain sellest ise nii palju juurde. See paneb veelgi suurema jõuga seda rolli mängima.

Kuidas Lotte roll sinuni jõudis?

Ma sain sellest pakkumisest esimesena teada Paavo Nõgene käest ja minu jaoks oli see täielik jackpot. Paremat osa ei oleks osanudki tahta. Ma nii ootasin juba seda prooviperioodi ja kõik on läinud täpselt nii, nagu ma olin arvanud. See on olnud üks üdini positiivne aeg esimesest proovist alates. See tükk on nii positiivne ja ma olen täiesti kindel, et publik saab sellest samasuguse tunde. Proovid algasid juba oktoobri alguses, aga kuna mu töögraafik on olnud väga tihe, siis prooviperioodi alguses ma siia väga tihti ei jõudnud, aga praegu olen olnud küll kogu aeg Tartus.

Kuidas proovid läinud on?

Laulude harjutamisest olen ma suuresti pääsenud. Mul oli ka see eelis, et kuna ma laulsin plaadile laulude demosid sisse, siis kahte laulu olin teadnud juba pikemat aega ja nad olid mul selged – ei pidanud väga palju vaeva nägema. Küll aga on tulnud liikumisega üsna palju vaeva näha. Ma olen selles üsna koba.

Kuidas nii? Teil on ju kõva kogemus tantsusaatest?

No see on hoopis teine asi. Lottes olen ikkagi kindlas rollis ja pean seda arvestama ka oma liikumises. Ma pean ütlema, et Janek Savolainen on teinud väga head kavad.

Mis on proovides kõige raskem olnud?

Üldiselt on kõik tulnud üllatavalt kergelt. Mul on niivõrd hea lavapartner – Robert Annus. Temaga tekkis kohe lavaliselt väga hea klapp ja ta on mulle väga suureks toeks olnud. Ta tõmbab oma positiivsusega minu ka käima ja kui ma tunnen ennast laval mõnes kohas võib-olla ebamugavalt, siis ta alati aitab ja toetab. Kui tiim on hea – ja meil ta on tõesti hea –, siis ülejäänud asjad lähevad iseenesest kuidagimoodi paika. Kui arutlesime, kuidas rolle lahendada, siis Veikko Täär ütles mulle, et mina teeksin Lottet nii, nagu ma oleksin Gerli Padar. Eks ma võtangi nüüd palju asju enda pealt. Mida loomulikum asi on, seda parem. Kui hakata punnitama, siis on see ka publikule näha ja nii jääb tehislik maik asjale juurde.

Räägi mõni lõbus seik prooviperioodist.

Üks nädal oli mul proovides laps kaasas, aga tema loomulikult ei saa veel aru, millal me anname laval teksti ja millal räägime niisama. Ta loomulikult jooksis kõikide vahel laval ringi ja pakkus oma limonaadi juua. Kui Lotte isa Mati tuli mulla seest välja ja ütles, et pole midagi paremat kui kodumaa muld, siis jooksis Amanda oma limonaadipudeliga ka tema juurde ja pakkus: „Aga võta juua ka.“ Loomulikult on tal enamik laule peas. Suurema osa ajast oli ta lavastaja Ain Mäeotsa kukil ja kamandas ise vägesid.

Mitu laulu sa laulma pead?

Kokku vist ainult neli või viis, soolalaule on ainut üks. Peamiselt laulame koos Robertiga. Eks lastel ongi toredam jälgida, kui laval on palju tegelasi ja kõik on hästi värvikirev. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et mulle meeldisid teatris kõige vähem need kohad, kui keegi üksinda kusagil laval rääkis. Tähtis on ikka melu ja seda juba Lottes on.

Miks on Lotte sinu arvates nii populaarne?

Kui ma nägin esimest korda „Leiutajateküla Lottet“, siis ma sain aru, et seda ei saa vaadata ainult ühe korra. Seda peab vaatama korduvalt. Seal on nii palju ka täiskasvanule äratuntavat huumorit. Ta on üdini positiivne. Selles maailmas, kus Lotte elab, saab kõike lahendada heaga. Mulle tundub, et seda positiivsust on meie elus niivõrd vähe. Kõik on nii negatiivne ja stressis. Praegu on selline aeg. Ma arvan, et just tänu Lottele on ka minus õelust vähemaks jäänud.

Kas pead end näitlejaks, lauljaks või saatejuhiks?

See on väga keeruline küsimus ja ma esitan seda endale üsna tihti. Mõnes mõttes on muidugi tore teha erinevaid asju, aga samas ka keeruline, sest kuidas mind publik siis võtab. Tegelikult on mul veel aega valida. Praegu on mind kõige õigem määratleda lihtsalt artistina, keda kohtab nii laval kui ka televisioonis. Vaatame, kuhu kaalukauss kaldub. Praegu ei saa öelda, et ma olen laulja, kuna mul pole ühtegi hitti. Ei saa öelda ka, et ma olen näitleja, kuna ma pole selleks õppinud. See, et mul on teatris paar rolli olnud, ei tähenda, et ma oleks näitleja. Kindlasti ei pea ma ennast veel näitlejaks, kuigi ma olen mõelnud ka filmis mängimise peale.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Praegu on Tartus ka „Sugari” etendused ja lisaks tantsusaade. Koormus on päris suur. Järgmise aasta alguses tahaksin aga natukeseks aja maha võtta, et saaks oma lapsele rohkem pühenduda. Eks ole näha, mis tuleb. Ma arvan, et elus pole midagi juhuslikku, kõik liigub õiges suunas. Konkreetseid plaane pikaks ajaks pole mul tehtud, aga arvatavasti kevade poole kaldub asi muusika poole. Ma tahaks teha midagi sellist, mis täidaks ja toidaks rohkem hinge – hoopis teist stiili, mida seni teinud olen. See mõte on olnud juba aastaid, aga pole olnud aega. Viimased kolm aastat on väga kiiresti kulunud. Aega pole olnud, aga seda on väga vaja.