fbpx

Gerli Padar kippus publiku ette juba kolmeaastasena


Ehkki näitleja Gerli Padar mängib muusikalis «Chess» malbet naist, on tema hääl nii võimas, et vaoshoitusest ja tagasihoidlikkusest on tema lavakuju puhul võimatu kõnelda. «Mulle meeldib see roll,» kiidab Gerli ise, suure naeratuse saatel. «Igal inimesel on kaks poolt ja võib-olla see on minu teine pool, mida «Chessis» mängin.»
«Mulle endale kohati tundub, et äkki olen laval liiga hale, sest Florence on hellakese ja tundelise naise roll – aga mulle see osa tõesti meeldib,» naerab Gerli, kes kahtlemata on lauljana tippvormis. Kui Vanemuise puhkeruumides «Chessist» räägitakse, kostab näitlejate-lauljate suust kui refräänina lause «Gerli on hiilgav!».
Viimati oli laulja Gerli Padar muu­sikalilaval siis, kui Georg Mal­vius tõi mõni aasta tagasi Vene Draa­mateatris lavale hittmuusikali «Cabaret». Vahepeal pole Gerli muu­sikalilavale käima juhtunud. Nüüd, kui Malvius talle Florence’i rolli pakkus, ei võtnud lauljatar teab mis pikka mõtlemis- ja kaalumispausi. «Jah-sõna tuli kohe,» sõnab ta. «Täiesti kohe, sest mulle meeldib Georgiga tööd teha. Temaga on väga lihtne koos töötada, kuna tal on lavastajana alati nii kindel visioon ning see lihtsustab näitleja tööd. Me kuidagi mõistame teineteist. Ei ole juhendamist a´ la astu siia kolm sammu. Ta ütleb ära as­ja mõtte ning mida orgaanilisemalt näitleja seda teeb, seda parem.»
Vaat et imikueast laval esinenud Gerlile see stiil passib. Seda samal moel, nagu passivad talle jalga muusikaliartisti sussidki.

Millal on minu kord?

Oma elu päris esimest ülesastumist publikule mäletab Gerli päris hästi. «Arvan, et olin siis viieaastane,» muigab ta. See oli roll Oskar Lutsu kultusliku maiguga lavateoses «Kapsapea». Kohaliku kultuurimaja laval. Küll ei esinenud Gerli tookord näitemängu nimiosalise, kapsapeast nunnu rollis, vaid kehastas lihtsalt väikest last.
«Ma olen nii titest saati laval olnud, et esimest soolalauluga ülesastumist ma küll ei mäleta,» pajatab ta. «Juba kolmeaastaselt, kui ema-isa tegid memmede koori, käisin laval akside vahel ja küsisin: «Aga millal on minu kord? Millal on minu kord?».» Kihk publiku ees esineda oli lihtsalt nii pööraselt suur. Tookord seda minu korda ei tulnudki. Kõik korrad tulid lihtsalt pisut hiljem.
ETV «Laulukarussell» on tema enda meelest tänini ehk kõige paremini mällu salvestunud esinemine. «Kõik ülejäänud esinemised on olnud tavalisemad – oled selle lavameluga nii harjunud, et ei pabistagi enam väga hullult.»

Glive viibib sundpuhkusel

Kuid olenemata sellest, et tõeline lavahunt Gerli laval naljalt verest välja ei löö, on tal selliseid juhtumeid ette tulnud. «Kaks korda elus on juhtunud, et põlv hirmsasti vabiseb,» tunnistab ta. «Kuid mitte kunagi laulmise ajal. Lauldes on nii, et kui kaks esimest takti on möödas, siis on kõik korras ja suudan täiesti sellesse tundesse sisse minna. Põlvevärinad on pärit draamalavalt, kus on juhtunud, et põlv lausa füüsiliselt väriseb. Siis mõtlesin küll, et kõik ju näevad, kuidas mul põlv üles-alla käib.»
Neid meenutusi esitades naerab Gerli siirast naeru. «Seda põlveväristamist on õnneks tõesti vaid kaks korda elus juhtunud,» muigleb ta. Ning ilmselt tänab mõttes selle eest kõiki lava- ja teatripühakuid.
Muusikalilava on kindlalt see koht, kuhu Gerli hea meelega ikka ja jälle astub. Tema žanr? «Ma ei tea, kas on,» jääb lauljatar hetkeks mõttesse. «Ma kompenseerin seda agressiivsemat poolt Glive’iga, millega teen täiesti teistsugust asja, kasutan oma häält ka täiesti teistmoodi. Selles suhtes on muusikalitegemine minu jaoks hästi suur ja meeldiv vaheldus.»
Gerli bänd Glive on hetkel sundpuhkusel, kaks kuud tuleb bändil Gerli teatriperioodi tõttu vahet pidada. «Sellest on hästi kahju, aga teisalt – siin teatris olen praegu saanud nii palju emotsioone ja inspiratsiooni, et loominguliselt tuleb see mulle ainult plussiks,» särab Gerli.
Mis puudutab aga Gerli teismeliseaegseid muusikaga tegelemisi, sisustas pideva laulmise kõrval tema aega ka klaver. «Et ema-isa olid mõlemad muusikud, siis eks oli see klaveri õppimine paratamatult sunduslik,» räägib ta. «Nüüdseks pole ma puutunud klaverit üle kümne aasta. Ilmselt tekkis trots sellest, et mind sunnitakse klaverit mängima – tuli ju selle kõrvale hulgaliselt muid huvitavaid asju, millega tahtnuksin tegelda.»
Tegelikult puudutab ta aeg-ajalt klaveriklahve küll: siis, kui mingit meloodiat vaja harjutada ning endale helistikku leida. Seda aga, et võtaks heast peast noodi ette ja hakkaks klaverit mängima, Gerli ei tee. Ning tema öeldud «ei» klaveri suhtes on väga-väga veenev.
Teine pill, mida Gerli mõistab tiba mängida, on saksofon. «Ah, see on ise õpitud asi. Selline tilulilu.» Tõsi, ka saksofoni ta naljalt kätte ei võta. Pole kuigi käpas asi. «Pillide õppimine, see tuleb mul suhteliselt kiiresti kätte. Täpselt samamoodi kui võõrkeeltega – kõik oleneb sellest, kuidas endal huvi ja tahtmist on,» räägib ta. «Kui mul mõne asja vastu huvi puudub, siis pole mitte kuidagi võimalik seda õppida. Asjade omandamiseks peab olema kas huvi või siis lihtsalt sundolukord.»

Häälepaelahalvatuse kahtlus tegi laulmisesse pausi
Kui Gerli Padar ei laulaks, siis oleks tal ees suisa sünkjastume horisont. «Ma ei tahaks tõesti midagi muud teha,» ütleb ta. «Kui mulle mõned aastad tagasi öeldi, et mu vasak häälepael on halvatud, siis olin sunniviisiliselt laulmisest eemal.»
Nii hull, et lausa häälepaelahalvatus küljes, asi siiski õnneks polnud, kuid esmane ehmatus oli Gerlil mõõtmatult suur. «Võtsin siis pool aastat pausi ning see viskas mul peas kõik täiesti katki. Mul tekkis täielik identiteedikriis. Ei saanud enam aru, kes ma olen ja mida ma teen. Kas minust saab nüüd koristaja? See oli jube tunne ja psühholoogiliselt väga raske aeg.»
Täna mõistab ta tollast öömusta olukorda võrrelda naise tundega, kes saab ühtäkki kliimaksisse jõudes teada, et ta enam lapsi ei saa. «Lihtsalt see teadmine, et sinult on midagi ära võetud,» ütleb Gerli.
See aga, et häälepaeltega kõik vahepeal hästi polnud, on andnud Gerlile uue hääle, ehk siis – tämber on muutunud. «Nüüd räägin ka kergelt käriseva häälega,» muigleb ta. «Samas – muusikalis kasutan oma häält teistmoodi. Ise ka ei suutnud uskuda, et suudan neid noote laulda. See on muidugi tänu Zoja Hertzile. Praegu laulan selliseid noote, mille puhul kaks aastat tagasi arvasin, et ei laula midagi taolist elu seeski. «Chess» on vokaalselt väga raske etendus ja arvan, et kõigile solistidele. Kõik laulavad väga piiri peal ja ületavad ennast.»
Tolles mõttes on raske muusikal Gerli arvates üks hea väljakutse. Seda aga, et ta igal varahommikul vannitoas mi-jo-mi’sid kuuldavale tooks, tal eriti ei juhtu. Aega napib, sest proove on päevas kaks – üks hommikul, teine õhtul. Suur koormus. «Kui ma ei saa magada, siis on hääl nõrgem,» ütleb ta. «Nii et ma pigem magan korralikult, kui et näpistan uneajast aega hääleharjutuste peale.»
Etenduste aegu läheb Gerli elu õnneks lihtsamaks: etendused on õhtuti ja selleks ajaks on hääl ka ilma mi-jo-mi’deta üles ärganud.

ABBA-meeste muusikal Tartus
«Chess» on ABBA endiste meeslauljate Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse kirjutatud muusikal sellest, kuidas maletajatest saavad etturid poliitiliste mängude areenil. Toimub male maailmameistrivõistluste tiitlimatš Meranos, kus vastamisi on venelane Anatoli Sergejevski ja ameeriklane Frederick Trumper. Mõlemal poolel on kaasas ka saatjaskond: venelasel Nõukogude saatkonna töötajad, ameeriklasel Ungarist ära hüpanud sõbranna Florence Vassy. Võimatu iseloomuga ameeriklase meelehärmiks sõbrunevad vene maletaja ja Florence, ameeriklane kaotab enesevalitsemise ja kogu matši.
«Chessi» kirjutamise aegu aktuaalse külma sõja teema on lavastaja Georg Malvius kõrvale heitnud ning keskendunud armastusele. «On see mäng rahvaste vahel? On see mäng inimeste vahel? Armastuse mäng? Benny Anderssoni, Björn Ulvaeuse ja Tim Rice’i «Chess» on seda kõike, kuid eeskätt on see armastuse mäng,» on Malvius oma nägemust kirjeldanud. «Kolm inimest, kes pärinevad kolmest erinevast rahvusest, mängivad armastuse ja vihkamise mängu, mängu armukadedusest ja ka võitlusest iseenda üksinduse vastu. «Chess» on tants armastuse ümber, samas ka tants televisiooni ja kaamerate ees. See show räägib küll armastusest, aga lavaväliselt on mängijad kõik inimesed koos kõigi oma probleemide ja hellusevajadusega.
Male on mäng, mida me kõik omavahel mängime. Meile meeldib võita, aga meil on vaja ka aeg-ajalt kaotada, et mõista oma inimlikkust ja oma vajadusi.»
Vanemuise muusikalilavastuses osalevad teatri sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitantsijad, rokkbänd ja popkoor. Lavastuse muusikaline juht ja dirigent on Tarmo Leinatamm, kunstnik Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palmé ja koreograaf Jüri Nael. Osades on Koit Toome, Lauri Liiv, Gerli Padar, Janika Sillamaa, Taisto Noor, Aivar Tommingas, Susan Lilleväli ja teised.
«Chessi» esietendus on Vanemuise suures majas 2. juunil. Mängukordi jagub nii juunisse kui augustisse.