Gerda Kordemets soovitab

“Teatriparadiis”
Teatri suurkujude igavikku lahkumise puhul viidatakse sageli võimalikule taevas tegutsevale imelisele teatritrupile, kes saab taas uue väärtliikme juurde.
Nüüd on Andrus Kivirähk lõpuks nendele spekulatsioonidele lõpu teinud, kirjutades näidendi, mille tegelasteks ongi taevane teatritrupp.
Alati tundub, et seal on parem, kus meid ei ole. Võikski ju arvata, et teater, kus tegutsevad koos Panso, Ird, Lauter, Karm, Pinna, Altermann, Villmer jt, on maailma parim Eesti teater, üks tõeliselt taevalik teater. Aga võta näpust. Kivirähk paljastab tõe, et ka taevane teatritrupp pole miski paradiis. Näitlejad ja lavastajad on kord juba sihuke krutskitega rahvas – pole lootustki, et nad teise ilma kolides oma vigurid siia maha jätaks. Selgub, et paljalt taevasse kolimisega ei saa priiks ei edevuse ega kadeduse patust, viina- ja söömaveast rääkimata.
“Teatriparadiis” on parajalt musta huumori maigune teatrijant, mille toredaim osa on kahtlemata nii paljude teatrilegendide äratundmise rõõm, kelle hulgas – nagu kunagi elus nii ka nüüd laval – säravad eriliselt Voldemar Panso (Raivo E. Tamm) ja Kaarel Ird (Aivar Tommingas). Keeruka topeltülesandega saab uhkelt hakkama Ott Sepp, kehastades taevases teatris Vladimir Leninit mängivat Theodor Altermanni.