Loe

Georgia teatriguru intervjuus: tõeline lavastaja pihib publikule

kultuur.err.ee, Tõnu Lilleorg

Tbilisi Vene Draamateatri peanäitejuht Avtandil Varsimašvili toob järgmisel esmaspäeval Tartus Vanemuises esietenduseks välja näitemängu “Armastan! Armastan! Armastan!”.
Mängivad äsja lavaka 26. lennu lõpetanud seitse uut vanemuislast. Intervjuus kultuuriportaalile avab lavastaja oma loomekreedo ning jagab muljeid Rakvere “Hamletist”.
(Küsimusi-vastuseid vahendas vene keele kaudu Žanna Pindma.)

Avtandil, tükki nimetatakse tänase Georgia “Romeoks ja Juliaks”, olete toonud lavale üldse palju klassikatöötlusi. Mida arvate, kuivõrd on klassikateoste teemad tänapäeval aktuaalsed? Ja, ka meil pakuvad klassikatöötlused rahvale huvi. Aastake tagasi jooksis teles „Romet ja Julia“ ning Rakvere lossis mängiti teist suve järjest “Hamletit”.

Klassika ongi seepärast klassika, et ta on igavene. Vastasel juhul poleks ta meieni jõudnud. See aga omakorda tähendab, et käsitletavad teemad on aktuaalsed kõikidel aegadel. Kuidas lavastaja toob üle teose formaalsused tänapäeva ja millesse ta tegelasi riietab – pole üldse tähtis. Põhiline on see, kuidas ta suudab avada ja seejärel tuua vaatajateni autori mõtte. Etenduse tulemus on mingil määral kõigest lõiv moele, samas mood tihti muutub – sisu aga jääb alati.

Ma olen näinud erinevaid Hamleteid – teksades, smokingis, sõjaväelase vormis, isegi alasti. Olen näinud teda paksu ja kõhnana, kitarriga, saksofoniga ja isegi Kalašnikovi automaadiga. Kuid ainult see Hamlet mõjus meeldejäävana, kes suutis püstitada igiküsimuse „olla või mitte olla“ ja ainult see etendus oli elus, mis pani mind mõtlema: „aga mis juhtub selles maailmas, kust ükski teeline pole iial tagasi tulnud?“
Igal lavastajal on oma Hamlet ja igal lavastajal on õigus tõlgendada teost omamoodi. Kuid ainult see Hamlet on elav, kes suudab edastada tänapäeva vaatajateni Shakespeare`i mõtte ning, uskuge mind, sellele ei aita kaasa ükski riietus.
Ma olen näinud „Hamletit“ Rakvere linnuses. Selle edu ei seisnud lavamonitorides, kostuvas teie presidendi hääles ja paljudes videokujundustes – vahest tundus see isegi primitiivsena ja lõhnas naftaliini järele – ja ka mitte selles, et kõlas Led Zeppelin. Selle edu seisnes hoopis suurepäraste näitlejate silmapaistvas mängus. Ma ei mäleta nende näitlejate nimesid, kuid see, kuidas nad laval mängisid, jäi mulle meelde igaveseks. Nad olid suurepärased!

Rõõm kuulda neid häid sõnu. Milline on lavastajana teie loomekreedo – mida soovite oma lavastustega vaatajale pakkuda?

Lavastaja peab olema avameelne ja puhtsüdamlik. Kõlab küll banaalselt, kuid uskuge mind, kaugeltki kõik ei oska olla puhtsüdamlikud. Lavastamine on pihtimine. Tõeline lavastaja pihib publikule, aga mitte vaimulikule. Lavastamise käigus tõeline lavastaja pihib oma hetkel päevakorral olevatest põlevatest küsimustest publikule ja ta peab ning on lausa kohustatud olema lõpuni aus. Vastasel juhul riitust ei toimu.

Lavastuses mängivad seitse noornäitlejat kevadel lõpetanud lavaka 26. lennust. Kas olete rahul noorte näitlejate tööga? Millised nad on?

Olen töötanud Gruusia ja Venemaa väga kuulsate näitlejatega, kuid meeleldi töötan alati ka noorte näitlejatega. Noortel on alles veel see õhin, mida vanematel meistritel juba pole. Need noored siin on suurepärased. Arvan, et nende üle tunneb uhkust mitte ainult legendaarne Vanemuine, kuid ka kogu Eesti teater ja ma olen õnnelik, et ka mul on selles kujunemises oma väike roll. Olen kindel, et igat neist ootab ees suur tulevik. Aeg näitab.
Küsimusi-vastuseid vahendas vene keele kaudu Žanna Pindma.

04.09.2014