Finn Poulsen lavastab taas Vanemuises Shakespeare’i

Täna õhtul esietendub Vanemuise suures majas William Shakespeare’i romantiline komöödia “Nagu teile meeldib”. Tartu Linnalehele andis intervjuu Rootsist pärit lavastaja Finn Poulsen, kellele on see Eestis juba seitsmes etendus.

Kuidas te sattusite teatri juurde ja milline on olnud teie teatritee siiani?
Ma olen sündinud Kopenhaagenis, Taanis. Arvasin tegelikult noorena, et minust saab insener, aga gümnaasiumi viimases klassis kohtasin ma inimest, kes oli seotud teatriga, ning sellega muutus kogu minu elu. Minu esimene debüüt lavastajana oli 1964. aastal, kui ma olin 21-aastane. Seega olen tegelenud lavastamisega juba üle 40 aasta. 1969. aastal kolisin ma aga Rootsi, kus ma kohtusin oma armastusega ning tänaseks olen ma kokku töötanud 15 erinevas teatris nii lavastaja, kunstilise juhi kui ka direktorina.

Kuidas juhtus, et te aastaid tagasi Eestisse lavastama sattusite?
Asi on selles, et Uppsala on ju Tartu sõpruslinn ning 1995. aastal, kui ma olin Uppsala Linnateatri juhataja, oli meil külas toonane Vanemuise teatri direktor Jaak Viller. Siis otsustasimegi, et hakkame tegema koostööd. Minu ettepanek oli siis, et ma lavastaksin Tartus “Väikese onu saaga”, mis on geniaalne rootsi lastenäidend. Selle töö käigus sain ma tuttavaks ka Aivar Tommingase ja Hannes Kaljujärvega ning pärast seda on koostöö kogu aeg jätkunud.

Kui palju te teadsite Eestist enne seda ja millised olid esimesed muljed?
Ma ei teadnud enne seda mitte midagi Eestist, aga muljed on mul väga hästi meeles. Olin Tartus esmakordselt 1995. aastal ja siis nägi see linn välja hoopis teistsugune kui tänasel päeval. Mulle tuleb meelde tugevalt silmatorkav vaesus ja rikkus. Näiteks Raekoja platsil oli näha väga palju vaesemaid inimesi kerjamas, kui samal ajal sõitsid ülikallites kasukates naised luksusautodega. Aga teatris tundsin ma samasugust rõõmu nagu ma kohtan rootsi ja taani teatris. Teatris tundsin ikka ennast koduselt, sest näitlejad kasutavad oma töös ühesugust keelt nii Eestis, Rootsis kui ka mujal maailmas. Seetõttu olen ma ennast Tartus tundnud alati väga hästi ning siia jälle tagasi tulnud. Olin Tartus ka 1999. aasta suvel, kui lavastasin “Suveöö unenägu”. Me elasime Uppsala majas ning nägime Jaani kiriku torni ehitamist varemetest kuni selle valmimiseni. See oli fantastiline vaatepilt. Ma imetlen tõsiselt eestlastes olevat uskumatut jõudu sellist asja taastada.

Kui palju jääb teil siin proovidest vaba aega ja mida te siis teete?
Ma olen selles mõttes õnnelik, et minuga on kaasas ka minu näitlejast abikaasa Birgitta Pettersson. Kuna me teeme proove teisipäevast laupäevani, siis jääb nädalavahetusel üsna palju vaba aega. Me käime väga palju mööda Eestit ringi. Näiteks eelmisel nädalavahetusel olime Otepääl ja Võrus. Samuti püüame käia hästi palju teatris ja vaadata erinevaid etendusi. Mul on tekkinud Tartus väga palju sõpru ja näiteks Tartu tänavatel on neid inimesi, keda ma tervitan, võib-olla isegi rohkem kui Uppsalas.

Millised võiksid olla eesti ja rootsi teatri erinevused?
Teatri tähendus Eestis on suurem kui Rootsis. See tuleb võib-olla sellest, et eestikeelse teatri traditsioon on väga pikk ja siin on teater mõeldud absoluutselt kõigile. Rootsis on teater rohkem intellektuaalne meelelahutus, mis on mõeldud täiskasvanutele. Seevastu on aga Rootsis tunduvalt pikem lasteteatri traditsioon. Me mängime erinevates koolides õpilastele ja seda võib tegelikult nimetada rahvateatriks.

Millise hinnangu te annaksite Vanemuise näitlejatele?
Ma armastan neid ja sellepärast olen ma ka jälle siin. Nad on fantastiliselt head näitlejad. Minu jaoks on meeldiv ka see, et siin on nii noori kui vanu näitlejaid. Rootsis mul ei ole võtta nii suurt vanusespektrit. Mulle meeldib väga teha koostööd uute näitlejatega.

Kas neile saab midagi ka ette heita?
Näitlejatele otseselt mitte, aga minu jaoks on probleemne repertuaariteatri tööviis. Risk on selles, et neil on korraga peas hästi palju erinevaid näidendeid. See killustab inimese ära. Aga loomulikult suudab hea näitleja mängida mitut rolli ka korraga ja ma imetlen neid, et nad saavad sellega hakkama. Kindlasti on neil potentsiaali ka näiteks Rootsis näitlejana läbi lüüa. Selle näiteks on ju Hannes Kaljujärv ja Helena Merzin, kes on töötanud Rootsis teatris.

Kas te võtate lavastusprotsessis kuulda ka teiste nõuandeid?
Kui need nõuanded on head, siis loomulikult. Vanemuises on mõned näitlejaid, kelles on tunda ka lavastajajoont. Selles lavastuses osaleb külalisena näiteks Andres Dvinjaninov, kes on ju ise ka väga hea lavastaja.

Kui palju te siinset teatrikriitikat loete? Kas tagasiside on teile oluline?
Ma loen kõike, mida kätte saan ja mõned artiklid olen ma lasknud endale ka spetsiaalselt ära tõlkida. Selles mõttes on tagasiside oluline küll, et ma tahan teada, mida minu lavastustest arvatakse. Eks üks minu probleemidest siin töötades ongi ju see, et ma ei saa publikuga ise otse rääkida, kuna ma veel ei oska eesti keelt.

Olete lavastanud Eestis väga palju Shakespeare’i. Mida te arvate ütlusest, et Finn Poulsen on justkui Shakespeare’i ametlik maaletooja Eestis?
See rõõmustab mind väga. Minu meelest on Shakespere’i komöödiad väga head näidendid ja neid pole väga palju Eestis mängitud. Ma armastan Shakespeare’i meeletult. Klassikutele on omane see, et neil on sõnum igal ajajärgul. See näidend annab rikkaliku pildi inimeste elust ja armastustest, aga see puudutab ka ühiskonda, mis on suurtes muutustes. Kui ma Tartus ringi käin, siis ma näen seda muutust ka siin. Käesolev näidend (“Nagu teile meeldib”- toim) sai valitud ka seetõttu, et selle jaoks on olemas Vanemuises perfektsed näitlejad.

Kui raske on lavastada tõlgi abiga?
Tegelikult on see võimatu. Me oleme Riinaga (Riina Kiik (tõlk) – toim) teinud koostööd mitu aastat, aga siiski on see ikkagi ringiga käimine. Näiteks praeguse lavastuse puhul on mul korraga ees nii inglise-, rootsi- kui ka eestikeelne tekstiraamat.

Kuidas te proovidega siiani rahul olete?
Etendus pole veel valmis, aga loodetavasti saab esietenduseks. Ometi olen ma juba praeguse tulemusega väga rahul. Esietenduse ajal istun ma alati publiku hulgas ja ei põgene kuhugile tagaruumidesse.