fbpx

Figaro tuleb uues kuues


Täna esietendub Tartus Rossini “Sevilla habemeajaja”, lavastajaks Saksamaal muusikateatrit õppiv noor ooperilavastaja Liis Kolle. See on üks vähestest ooperitest, mis “remondihooajal” Eestis üldse ilmavalgust näeb. Euroopas teatrituuli hinganud noor naine pakub uue, kaasajastatud nägemuse pea kaks sajandit vana muusika lavaletoomisel.
“Milleks jutustada inimestele kaugetest aegadest ja võõrastest maadest, mida nad ei tunne, kui on võimalus rääkida omaenda ajast äratuntavas keskkonnas? Ooperi teemaks pole ju ekskursioon ajaloolisesse Sevillasse!” arvab ta.

Liis Kolle, miks peaks publik tahtma kaasajastatud ooperit rohkem vaadata kui parukatega ja tolmust?

Tolmust ooperit vaevalt keegi vaadata tahab – kui tolm ei kuulu just kontseptsiooni juurde. Kui siiski tahetakse, on ilmselt tegemist isiksuse hälbega nekrofiilia suunas.
Parukatega ooper ei pea tingimata olema tolmune. On suur vahe, kas ma panen lauljale paruka pähe, kuna see tundub mulle põhjendatud ja oluline, või seetõttu, et arvan, et see peab nii olema, alati on ju nii tehtud. Fiktiivsete sündmuste puhul on meil suuremad vabadused kui näiteks ajalooliste süžeede puhul. “Boriss Godunovi” on ehk raskem ajas sõidutada kui “Sevilla habemeajajat”, ehkki võimatu see pole.

Kui palju olete partituuri ühele või teisele poole “loksutanud”, et asi lavastuse mõttele lähedasem oleks?

Seda küsimust küsitakse palju ja see näitab, et lavategevuse kaasajastamise juures peetakse loomulikuks ka partituuri värskendamist.
Meie kõige ägedamad partituuri muutmised on kärped, need tegime dirigendiga täielikus konsensuses, et nii mäng kui muusika oma osa saaksid ning publik teose, mis täiskujul kestaks ligi neli tundi, ikka ära vaadata jõuaks.

Rossini muusikas on kohti, mis on peaaegu šlaagrid. Kuidas need on lahendatud?

Kuna “Sevilla habemeajajas” nagu paljudes teisteski ooperites on kahte sorti muusikat – retsitatiivid ja aariad.
Olen püüdnud retsitatiivides arendada psühholoogilisi, ehk isegi filmilikke dialooge, sellal kui aariad ja ansamblid tõusevad esile vähem või rohkem suletud “numbritena”, kus tegevus tinglikum. Sama kehtib hittidena tuntud palade puhul. Ei tahtnudki vältida pisut iroonilist silmapilgutamist, et tähelepanu, nüüd tuleb hitt.

Mida saad öelda osatäitmiste kohta?

Kui osa neist tunduvad harjumuspäratud, nihkes, “teistmoodi”, siis mitte sellepärast, et lavastaja oleks iga hinna eest soovinud teha midagi jalustrabavalt uut, vaid et tema jaoks on nad sellised. Kuid mulle on väga oluline ka laulja enda nägemus rollist ja see, kuidas ta minu mõtteid edasi arendab. Mitmed osatäitjad on rõõmustavalt üllatunud.

Kui kaua olete Saksamaal õppinud?

Olen Berliinis muusikateatri režiid õppinud 1999. aastast peale ja viieaastane nominaalne õppeaeg hakkab läbi saama. Kuna mul on olnud palju koolivälist tegevust, sealhulgas lavastused Eestis, läheb aega natuke kauem. Paari päeva eest tuli erialaõpetajalt kiri, kus ta pakkus mulle diplomilavastust, heliloojaks – arvake, kes? – Rossini!

Olete viimasel ajal lavastanud Eestis kolm asja (lisaks “Sevilla habemeajajale” veel Vanemuises “Salaküti” ja Tallinnas kabareekava “Armastuse paraad”). Kas midagi veel?

Neid kolme stuudiumi kõrvalt lavastada on iseenesest juba paras hullumeelsus. Ametiõppimise huvides ja et sooritada õppeprogrammis kohustuslik praktika, käisin kaks korda assisteerimas Austrias Linzi teatris, mis on Vanemuise moodi nelja lavaga kombinaatteater. Kolm päeva enne “Sevilla” proovide algust oli mul Saksamaal Geras esietendus Mozarti “Võluflöödi” lasteversiooniga.

Mida seate Saksa muusikateatri elus endale eeskujuks?

Saksamaa muusikateatrimaastik on üsna mitmekesine: riigiooperid, linnateatrid, bulvarlikud operetiteatrikesed, off-ooperimajad, eksperimentaalsed projektid. Mind veenis väga Stuttgardi Riigiooperi külastus, kus etendusi jälgides ja intendant Klaus Zeheleiniga vesteldes süvenes mulje, et repertuaariteatri plusse ja miinuseid on hoolega vaetud ning see loovalt ja efektiivselt tööle pandud. Sama mudelit püüab järgida Hannoveri ooperimaja, kus töötab ka Vanemuise peadirigent Mihkel Kütson. Pettumusi on siiski rohkem kui ahhaa-elamusi. Viimatinähtud südamesoojendaja oli Peter Konwiczny lavastatud “Lohengrin” Hamburgis.
Kui struktuurialastest eeskujudest rääkida, siis hea on saksa muusikateatris juurdunud asssistentide (ka kunstnikule) ja dramaturgi kasutamise traditsioon. Nii väheneb oluliselt “eikellegi töö” hulk, mida siinmail vahest ninaga ühe eest teise ette veeretatakse.