«Faust» üllatab ja kõnetab


Enam kui 200 aastat vana värss-draama «Faust» mõjub Vanemuise laval üllatavalt värskena ja sobib edukalt ka meie igapäeva kirjeldama.

Lavastaja Hendrik Toompere ütleb lavastuse tutvustuses, et «Faust» aitab selgemaks teha muu hulgas seda, mis on ja mis tuleb, mis on praegu ja mis on olnud. Küsimustele, kas elu on elustatav või on see juhuslik, kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu, jäävad vähemalt minu meelest siin lõplikud vastused saamata. See-eest saab vastuste otsimist aga täie raha eest nautida.

Õpetlane Faust (Andres Mähar) on aastaid kabinetivaikuses toimetanud. Tillukeses koltunud ja pahna täis toakeses temaga esimest korda kohtudes näeb vaataja, et mees on raskes depressioonis. Faust on kaotanud elu mõtte ja valmis sellest vabatahtlikult loobuma. Seda juhul kui miski teda tardumusest üles ei raputa.

Must puudel äratab ellu

Aastakümneid päris- ja poolteadusi uurinud mees ei suuda leppida mõttega, et ta ei tea maailmast endiselt piisavalt, et tõelises elus hakkama saada. Ahastus kasvab nii suureks, et köie kaelapanek ei jää enam pelgalt mõtteks.

Õnneks või õnnetuseks toob Faust ühelt jalutuskäigult koju kaasa musta puudli, kes öösel endalt aga karvase mantli heidab ja hoopistükkis saatanaks osutub. See kohtumine toob kaasa värske tuulepuhangu, mida on hädasti vaja. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) sõlmivad lepingu, millest loodavad kasu mõlemad. Üks praeguses ja teine järgmises elus.

Goethe filosoofiline tragöödia on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskaegsest legendist mehest, kes müüb nooruse ja maiste rõõmude eest oma hinge saatanale. Vanemuise draamalavastus näitab, et elu mõtte ja igavese nooruse otsingud on praegu ehk aktuaalsemadki kui eales varem.

Noorenduskuuri ja entusiasmisüsti saab lisaks Faustile ka lavastus. Esimesed pildid mõjusid halli ja rusuvana, kuid lavapilt avardub ja tegevus hoogustub pärast veretilga andmist. Ees ootab elukestev reis, mis ei luba kuhugi paigale jääda.

Kujutluspiltide virvarr, mis laval lahti rullub, on praeguseski maailmas väga tuttav. Pidevalt muutuvad teemad, uued kohad ja hetke kordumatus on täpselt see, mis ka nüüdisaja inimesi vaevab. See on meie igapäevane elu.

Me ajame taga omaenese saba

Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igaühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.

Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.

Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?

Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Tänu lepingule saatanaga avaneb Faustile ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.

«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.

Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.

Lavastus nagu rosinasai

Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.

Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).

Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.

Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö rosinaid, mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks on laiali pillutud. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks väga pikaks venitada.

Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, kuid toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, «Faustis» on neid aga täpselt tema meele järgi – nii et mustab.

Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.

Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp

Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.

Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.

Mõnusat nn üle võlli ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ja grotesk iluga nii läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.

Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.

(Tartu Postimees, 5.02.2018)