Faust, moodne inimene


Vanemuise teatri käesolev hooaeg on pühendatud suurtele tekstidele. Jaanuari lõpus jõudis lavale Euripidese «Medeia», veebruaris J. W. Goethe «Faust» ning märtsis ootab järge F. R. Kreutzwaldi «Kalevipoeg».

«Fausti» lavastamise juures on ehk kõige suuremaks küsimuseks, kuidas mitte takerduda teose pikka tolmunud kultuuriloolisse sleppi, mis kirendab eri tõlgendustest ja käsitlustest.

Rohkem kui tuhande aasta taguste juurtega müüti noormehest, kes müüb oma hinge kuradile, et kogeda maiseid rõõme, on läbi aegade kujutatud nii kirjanduses, muusikas, teatris kui filmikunstis.

Lavastaja Hendrik Toompere käsitlus näitab, et suhtumine klassikasse ei pea olema rangelt pühalik, ning Goethe tekst, ajastuomasest paatinast puhastatuna, mõjub värsivormist hoolimata aktuaalsena.

Senise eluga ummikusse jooksnud Faust (Andres Mähar) seisab otsustavas pöördepunktis. Akadeemiline maailm, milles haritlane seni tegutsenud, põhjustab vaid pettumusi ning ka majanduslikult pole lood kiita. Teadlane tunneb, et ta midagi ei tea. Ei tunne elu ega inimesi, pole kogenud ega näinud midagi, mis vääriks oma hinda. Depressioon on piirsituatsioon, kus teispoolne muutub käegakatsutavaks.

Nii ilmub ka Faustile saatan, kes pakub lepingut. Kõik see, mis seni kogemata ja nägemata jäänud – vastutasuks hinge eest. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) asuvad teekonnale, et uurida, mida tähendab olla inimene. Selgub, et inimlikkus väljendub suhetes teiste inimestega.

Lõpuni lähedasi ega püsivaid suhteid pole aga Faustil võimalik sõlmida, sest ta ise ei kuulu enam päriselt sellesse ilma. Igavese rändurina on ta mõistetud edasi tormama, aina uute elamuste ja muljete juurde, kuni küllastumiseni ja veel.

Algselt polnud «Faust» mõeldud lavastamiseks, tegemist on lugemisdraamaga. Seetõttu tähendaks teose täismahus lavale toomine rohkem kui kahekümne tunni pikkust etendust. Mahutamaks seda Vanemuise lavastuse vähem kui kolmetunnise mänguaja sisse on Toompere dramatiseeringus valitud selge lähenemisnurk ning puhastatud tekst läbiva idee esiletoomisel kõigest ebavajalikust ja üleliigsest.

Eesmärgistatus kajastub ka Goethe värsi kasutamisel, millest suuresõnalise ilulemise asemel on välja nõrutatud sündmustikku edasiviiv ja toetav essents. Omaette võlu lisab värsi kasutamine mängustiililt küllaltki füüsilise ja plastilise lavastuse dünaamikale ning rütmile.

Värskust ja elavust annavad viited kaasaegsele massikultuurile, mida leidub nii lavastuslikes kui rollilahendustes. Ilmekaimaks näiteks ehk nõiaköögi stseen, kust Faust ja Mefistofeles nooruse eliksiiri nõutamas käivad, mis lavastuses on lahendatud kui ohtlikest aurudest küllastunud narkolabor à la «Breaking Bad».

Nõia zombielikud käsilased Isapärdik (Veiko Porkanen) ja Emapärdik (Jaanus Tepomees) voolavad ja visklevad läbi lava harjumuspärast kehataju eiraval viisil, nihestades reaalsust ja võimendades groteski. Samasugust lopsakat kehalist ekspressiivsust leidub nii volbriöö kui Auerbachi õllekeldri piltides.

Joomase seltskonna peaaegu arhitektuurse täpsusega üles ehitatud pummelungides on eriti meeldejääv Priit Strandbergi kriiskav ja veiderdav Frosch.

Pidev joovastus, värvide, muljete ja elamuste küllus ning kuhjatus iseloomustavad lavastust tervikuna. Kogetu muutub tegelastele üha võõramaks ja kaugemaks. Miski ei tundu osalistele endile reaalne, päris pole enam päris. Katkematus pilgaris tuhmistuvad tajud ja nüristuvad tunded. Võõritustunnet rõhutab tegelaste häbitu ja varjamatu arusaam oma olukorrast – mängitakse rolle ja ollakse ise sellest teravalt teadlikud.

Ka Andres Mähari Faust on võimendatud ning ületab tihti karakteri ja karikatuuri vahelist piiri. Enne saatanaga kohtumist on vaataja ees eluvõõras hull professor, pesemata bakenbardidega vanamees võidunud hommikumantlis.

Sõprus Wagneriga (Margus Jaanovits) on rõhutatult koomiline vanade torisejate või pessimisti ja optimisti vastandus. Üks näeb ümberringi ainult hukatust, teine teatab päikeselisel piknikul kanakoiba järades reipalt: «Ka minul vahepeal on tusatuju, kuid iial see ei võta sellist kuju.»

Mähari Faust kõhkleb pidevalt, kahtleb iga sammu juures. Andes end aina enam ihade ja pahede meelevalda, tõstavad kusagil sügaval tasapisi pead kõlbelisus ja moraal. Sisemine vastuolu kulmineerub Margarethe (Marian Heinat) võrgutamisel ja hülgamisel. Nii ei ole Fausti surm mitte liivakella tühjaks jooksmise paratamatu lõppmäng, vaid selgusehetk, mis lubab korraks peatuda – paigal seista ja ringi vaadata. Otsustada ja valida.

Reimo Sagori kehastatud Mefistofeleski on vaba igasugusest paatosest. Ta ei ole see suur tume ja määratlematu jõud, kes «kurja kavatseb, kuid korda saadab head». Pisut pahelise ja liiderliku kelmina allub Saatan nagu kõik teisedki reeglistatud maailmakorrale ning täidab selles leplikult oma osa – meeldima ei pea, aga elada tuleb.

Harva olude sunnil küll verevas keebis ja mõõk vööl ringi lehviv kurjus on oma olemuselt siiski kõigest veidi tüdinenud mängur, poliitik ja müügimees. Fausti kõhklemised ärritavad ja tüütavad teda. «Ei ole tema esimene,» sõnab Mefistofeles väsinult, kui Faust Margarethe hukatuse üle ahastab.

Noor ja süütu («No neliteist ju ikka täis on ta!») Margarethe, kes Faustile tema rännakutel ette jääb, pole Marian Heinati kehastuses sugugi nii üheplaaniline romantismi vooruste esindaja, nagu tekst seda ehk ette kirjutab. Hapras neiuski peitub tumedaid allhoovusi ning ihasid, kuid erinevalt teistest on temal ainsana säilinud suhe jumalaga.

Ainult et jumal ei vasta hätta sattunud lapsnaise palvetele ning ka «armas sõber» Faust hülgab neiu. Järgnev hullus on veenev: «Miks on puruks mu pruudipärg? Ah! Teie, julmad!» hüüab naine ühtaegu nii reeturlikule mehele kui jumalale.

Elujanune Faust tahab palju, kuid tahab valesti. Iga iha sünnitab uusi. Üha kiireneva karusselli külluses-kirevuses suureneb tema võõritus, irrutus ja eemaletõuge. Kõik on mäng, miski pole reaalne. Iga olek on poos, iga kokkupuude teisega on uus eneseetendamine. Elu on näivus, mitte olemine. Reaalsus on kokkuleppeline. Senini on inimkond olnud enam-vähem võimeline sedastama, mis on päris ja mis mitte. Hälbimised jagatud tõelusest on olnud kas individuaalsed või harva grupiviisilised.

Nüüd aga eksisteerib esimest korda paralleelselt kaks kollektiivselt jagatud reaalsust – maine ja virtuaalne. Suure osa inimeste jaoks on kahe reaalsuse osakaal elus võrdsustunud, kui mitte virtuaalse poole kaldu. Virtuaalne pole enam marginaalne. Sealjuures valitsevad maises ja virtuaalses reaalsuses erinevad reeglid, normid ja hirearhiad.

Faust kehastas eri allikates kas renessansi- või uusaegset inimest, kes seadis kahtluse alla keskaegse jumalast lähtuva vertikaalse maailmakorra. Toompere Faust on tänapäevane inimene, kuid temagi näeb vana maailmakorda kõikuvat. Just nihe tegelikkusetajus ning ületamatu kuristik näivuse ja tunnetuse, vastuolu kahe tõeluse vahel on see, mis muudab «Fausti» nüüdisaegseks ja päevakajaliseks.

(Postimees, 28.02.2018)