fbpx

Eva Perón kaotab rahva soosingu


Andres Laasik, Ruth Alaküla, Eesti Päevaleht

Maarja-Liis Ilusa lauldud Evita on liiga hea. Nii vokaalselt kui ka lavalise kujuna.

Uue „Evita” muusikalavastuse peategelane lummab oma süm­paat­susega, mis ei käi aga kokku ei ajaloolise ega teatritõega, sest Evita oli inimene, keda jumaldati või vihati. Vahepealseid variante ei ole.

Juan Peróni ja tema nooriku Evakese lugu pole ju Eestile päris võõras. Saaks ju „Evita” muusikali ära mängida nii, et peategelane paneb endale ette Vilja Savisaare kummimaski ja Juan Perón on laval vana Ninasarviku näoga. Lavastaja Georg Malvius jättis nii tegemata ja ilmselt mitte sellepärast, et ta on teisest kultuurist pärit. Küllap teab ta neid meie asju nii palju küll. Teater ei vaja nii lihtsat ja sirgjoonelist osundamist. Asi toimib ju käitumismudelite äratundmise kaudu. Ja siin ongi konks – võluv Maarja-Liis Ilusa Evita jätab külmaks. Lihtrahva porist lossidesse tõusnud ja paljude poolt pühakuks kuulutatud naine ei pane mõtet liikuma, kuigi roll on lauldud laitmatult.

Kaks Vanemuise „Evitat”

Tegu on juba teise „Evitaga” Vanemuise teatris võrdlemisi lühikese aja jooksul ja seetõttu on raske mööda minna võrdlusest. Siiri Sisaski Evita oli Maarja-Liis Ilusa omast rämedam. Et vokaaliga hakkama saada, pidi Sisask teinekord kasutama džässist, vahel isegi rokist laenatud lihtsustavaid nippe. Värske lavastuse Evita oli aga laulmises täiuslik. Ja mitte ainult häälematerjali poolest, selge oli ka nimitegelase sõ­na ja mõte. Milles Sisask polnud nii kindel. Aga paradoksaalsel moel on huvitavam hoopis Sisaski roll, sest seal oli haritlase esimese põlvkonnale omast segu tõusiklikkusest ja heast tahtest. Teise vaatuse stseenis, kus peaks tegevuse loogikast justkui selguma Evita tõusiklikkust paljastav puänt, kaob dramaatiline pinge tantsude revüülikkusse ära. Ja õige kah, Maarja-Liis Ilusa Evita ongi aristokraat, kellele Buckinghami palee ei oleks paljuks.

Samas ei lähe Malviuse lavastus mööda „Evita” ühest olulisemast teemast – populismist. Tartu Raekoja platsi ehitatud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Evitas” tuli mäng rahva tunnetega esile teatriruumi kaudu, kus poliitikaelu kujutav lavategevus kasvas sujuvalt üle avalikuks ruumiks koos teatripublikuga. Selline mõtteline side. Malviuse lavastuses hakkab maailmaparandamise ja selle läbikukkumise teemal tööle paar Che-Evita, kes esindab kahte eri alget. Nagu Rice’il ja Lloyd Webberil mõeldud.

Vaiko Epliku valimine Che rolli on tabamus kümnesse, sest Eplik on just see, mida vaja – noor mässuline intellektuaal. Eplikus on teravust ja vajalikul määral ka agressiivsust. Che ja Evita vastandite paaris peitus huvitav üldistav mõte selle kohta, kuidas kehtestab end mees ja kuidas naine. See sõnum võib ajada raevu feministid, kuid ega neil polegi Eva Peróni puhul palju, mis rõõmu pakkuda võiks. Õilistatud Evita lavaline luigelend siiski toimub ja seda finaalis, kus peategelase ees seisavad elule allajäämine ja surm. Need on stseenid, kus Maarja-Liis Ilusa loodud rolli graatsia ja leebe lummus haakuvad üldinimlikult mõistetava dramatismiga.

Muidugi oli „Evita” lavastuse vormiline külg sädelev. Seda vähemalt Eesti muusikalide mõõt­kavas, mille paikaseadmisel on Georg Malviusel olnud oma roll täita. Nüüdne „Evita” on väga tantsuline, nii et seal on sees midagi operetilikku. Seda ka sisulises mõttes. Evitat põlgav Argentina ohvitserkond väljendab oma suhtumist militaarse stiiliga tantsudes. Operetiga seob seekordset „Evitat” ka kõrg­klassi idealiseerimise püüe. Täiuslikult laulev hea Evita satub rohkem ikka võitjate poolele. Kuhugi tantsude hoogudesse kaob ka vastikus, mis üle­­aru kõrgele tõus­misest tekib.

„Evita“
Andrew Lloyd Webber
Lavastaja Georg Malvius
•• Muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm
•• Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), koreograaf Igor Barberic (Horvaatia)
•• Osades: Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Aivar Tommingas, Anna Põldvere jt
•• Vanemuise ooperikoor, süm­fooniaorkester, bänd ja balleti­rühm
•• Esietendus Solarise keskuses 27. novembril