Eva Klemets, tütarlaps karakteriga

Priit Pullerits, Postimees-Arter

Mõnele näitlejale tundub enesestmõistetav, et kui on vaja esimeses proovis olla voodis, siis ollakse voodis kohe riieteta – aga mõnele mitte.

Ja selle vastu pole abi isegi mitteklassikalisest vanaemast, kes laulis… no see laul ei kannata trükimusta.

Eesti Vabariigi juubelipidustustel oli üks õbluke tegelane, kes jättis sügavama mulje kui ükskõik kui tähtsad, rikkad ja uhked daamid ükskõik kui kallites tualettides.

See oli Eva Klemets (31), kelle psühhedeelne karjumine sünkroontõlget lugeva diktorina islandi muusiku Björki loo «Deklareeri iseseisvust» taustal pani ekraani ette jooksma küllap ka neid, kel teler kodus ainult taustaks mängis.

Võib kihla vedada, et paljud küsisid: kes see on? Ja mis see on?

Mulluseni töötas Klemets Tallinna Linnateatris, nüüd aga on lavastaja ja näitlejana Vanemuise hingekirjas. Hiljaaegu lipsas ta nimi läbi uudisest, mis teatas, et ta on saanud peaosa lahetaguses tükis Helsingis.

See ongi peaasjalikult kõik, mida massiteabevahendid järsku meediaorbiiti kerkinud Klemetsi kohta seni masside teadvusse on suutnud viia.

Mida tahtsite vabariigi aastapäeval öelda oma performance’iga, mille kolleegid Postimehes ristisid koguni hüpnootilis-hüsteeriliseks?

Hüsteeriline? Jah, väike hall hiirekene hakkab trippima…

Olen kuulnud versiooni, mille järgi tahtsite inimestele märku anda, et ärge tõmmelge. Aga milline on teie versioon? Palun, tooge kunst rahvale lähemale!

Murdepunktid juhtuvad alati sellisel juhul, kui inimene ei mõtle, mida ta teeb; kui inimene andub sellele voolule, mis sunnib teda midagi tegema, nagu oli laulev revolutsioon. See ei olnud ju kalkuleeritud, et teeme.

Kui te kontserdil oma numbrit tegite, kas see oli teadlik protsess või tõusite seda tehes lendu ehk, nagu ütlesite, see polnud kalkuleeritud?

Idee oli selline, et üritan teksti võimalikult autentselt tõlkida, ja siis ühel hetkel saan tõlgina aru, millest kõnelen, ning see haarab kaasa, lähedki pöördesse ja toimub laulev revolutsioon (naerab). Minu meelest polnud laulev revolutsioon ka midagi muud kui samasugune hüsteeriline väljendus.

Mulle tundub, et too sensatsiooniline esinemine on teile üksjagu iseloomulik, sest olete ühelt poolt innovatiivne, teisalt jällegi isepäine. Ehk olete valmis tegema julgeid asju. Või nagu ütles üks teid hästi tundvaid inimesi – tütarlaps karakteriga. Mis selles iseloomustuses on paigast ära?

Küsite, nagu mul oleks endast samasugune iseloomustus olemas. Arvan, et lavastajana olen… kõige tagasihoidlikum. Kõige nokerdlikum.

??

Sõnast nokerdama. Mulle meeldib tohutult mängida igasugustes tükkides, kus võib teha mis iganes. Kui Tõnu Kaljuste helistas, et võiks kontserdil Björki teha, tundus see nii raju idee, et ei tekkinud küsimust ka – loomulikult teeme!

Aga naaskem veel teie isiku juurde. Kas tundsite mu esitatud iseloomustusest ennast ära?

Need on nii üldised iseloomustused, et kelle kohta need ei käiks (naerab).

Võib-olla mu karakter tuleb sellest, et isa on venelane. Minus on slaavi verd, mis võib ootamatult välja lüüa. Kui lained löövad kokku, siis nii, et võin mingi väikse asja peale kohe mühinal nutta.

Teil on lisaks lavastaja- ja näitlejatööle Vanemuises peaosa Helsingi KokoTeatteri uuslavastuses «Kana», kus mängite Eesti NSVst tulnud näitlejatari Nonna Dubovitskajat, kes on napi poole aastaga suutnud oma võlude kütke siduda mitmed mehed teatri juhtkonnast. Kuidas sattus teiesugune noor näitleja lahe taha, ja kohe peaossa?

Peaosa on muidugi tõlgendamise küsimus. Kuna tüki nimi on «Kana» ja minu tegelaskuju on see, kes on Kana, siis see on peaosa – kuigi tegelikult on mul seal kõigist näitlejatest kõige vähem teha.

Ma ei tea, kuidas asjad juhtuvad. Vahel on nad etteaimatavad, vahel ei ole.

Kust selline pakkumine järsku tuli?

Tuligi järsku. Baltic Circle’i teatrifestivalidel korraldatakse alati noorte teatritegijate nn klubi. Mis tähendab, et kutsutakse noored eri maadest kokku, nende ülesanne on vaadata etendusi, omavahel suhelda, luua kontakte, ilma kohustuseta, et sellest peaks midagi tulema. Sattusin sinna 2004 või 2005 tänu Juhan Ulfsakile, kes oli öelnud [Soome lavastajale] Kristian Smedsile, et võta Eva Klemets. KokoTeatteri on üks Baltic Circle’i osalisi, ja järgmine hetk oligi see, kui teatri juht kutsus mind Von Krahlis baari, andis tekstiraamatu kätte ja ütles, et äkki tuled meile mängima – ilma et ta oleks mind laval üldse näinud.

Käib Soomes teatri tegemine kuidagi teisiti kui Eestis?

Ma ei tea, kas see on Soome ja Eesti teatri erinevus või on see ka Soome ja Eesti inimeste erinevus, aga see teatritraditsioon, mida oleme viljelenud, alustab teksti analüüsist. Soomes prooviperioodil midagi sellist ei toimunud, lihtsalt hakkasime tegema. Kõik tundus väga enesestmõistetav, et kui on vaja esimeses proovis olla voodis, siis ollakse voodis kohe riieteta, mis oli minu jaoks täiesti uus, muidugi. Olin algul korralikult teksapükstega. Siis sain aru, et lavastaja vist arvab, et tahangi hoida riideid seljas, nii et ta hakkas tegema väikseid vihjeid, et teil võiks olla ikka trussikud ja T-särk. Ma ütlesin, et ja-jaa, aga ma teen proovi praegu. Nende jaoks on enesestmõistetav, et kui, siis kohe, mitte et kuidagi lõpuks kuhugi jõutakse.

Kas tunnetate, et globaalses maailmas ei ole teie teatrilava ja töökoht enam pelgalt Eesti?

Ei. Kindlasti mitte.

Oot-oot, see sai nüüd keeleliselt keeruline küsimus-vastus.

Vastus on «ei» sellele, et ma ei tunneta seda, et mu töökoht ei ole pelgalt Eesti.

Ainult segasemaks läheb. Sõnastan ümber: kas Euroopa on valla?

Euroopa on igale noorele praegu valla.

Aga kas teatris keel ei takista?

Teatrikeelt on niivõrd erinevat, et see ei ole väga suur probleem. Probleem on see traditsioonilise teatri juures.

Teie senise tegevuse põhjal on selgelt näha, et teis peitub mingi eestilik ürgalge, kui nii võin väljendada. Olete sellest lähtudes isegi Marimaal ringi rännanud ning tagatipuks pidite olema kõva rahvalaulja. Mis teid selles ugrimugrivärgis paelub?</p>

See küsimus on natuke sama, et miks osa inimesi ostab ikka sellist leiba, mida saab ise lõigata.

Aga neid on järjest vähem.

Jah, aga neid on. Ja kui seda leiba ei müüda enam viilutamata, siis hakkavad nad ise küpsetama, et ise murda või viilutada. Ma ei ole üks neist. Ma ostan rukkileiba. Mulle on tähtis, et see on rukkijahust, võib olla viilutatud või mitte.

Aga ütleme ausalt: see on ikka kummaline, kui sõidad paar tuhat kilomeetrit Venemaa pärapõrgusse, Joškar-Olasse, saad kokku inimestega, kes on seal vene keskkonnas, näevad meie mõistes välja nagu venelased, aga räägivad keelt, millest sul on võimalik väheke aru saada, kuigi see keel on väga assimileerunud vene keelega.

Võin ugrimugrinduse alguseks pidada seda, et kuna algselt õppisin eesti keelt ja kirjandust pedagoogikaülikoolis, siis käisime Kristi Salve ja Marje Joalaiuga Vepsas keelt kogumas. Käisime majast majja, mutikesed laulsid meile – ja räägivadki keelt, millest saad aru: mulo vihmoi, eelmine aasta sadas.

Mis on teie noorusajast see, mis on te edasist elu enim mõjutanud?

Mu vanaema. Mul oli Sinimäel selline vanaema, kes kõige klassikalisemas mõttes ei vasta ühelegi vanaema kuvandile. Ta absoluutselt ei tegelenud sellega, et lapselastel oleks süüa, vaid ta tegeles eluga. See tähendas, et tõusime vanaemaga koos suvel, käisime lüpsmas, lehma nisasid katsumas, lehma kust talle endale nuusutada andmas, vanaema naermas kõrval. Ta käis paljajalu terve aasta läbi, ta ei kandnud trussikuid, nagu ikka vanad naised, vaid ainult kleiti. Ta laulis meile igasuguseid vanu laule. Mäletan, et ta laulis, kuidas üks kõva mees suri ära, selline mees, kes oli kõigi litside lemmik, ja kuidas pärast litsid nutsid ta haua peal. Ta laulis selle ära, lapsed kuulasid suu ammuli, ja siis ta ütles: «Ärge emale öelge, et ma seda teile laulsin.» See oli siis meie saladus.

Vanaemaga oli teine elu. Kui teisi n-ö hooldajaid ei olnud, siis oli täielik džungel, mis meil toimus.

Lapsepõlvest olen saanud ka julguse – mulle tundub, et ütlen paljusid asju väga otse välja. Ma ei oska hästi keerutada. See tuleneb mingisugusest ülekohtu tunnetusest vist.

Arvan, et raamatud on mind palju mõjutanud. Olen lugenud mõni aeg ka täiesti valimatult.

Kindlasti on mind mõjutanud ema, ja just oma mittekohalolemisega – iseseisvuse suunas. See ei ole negatiivselt mõeldud. Meil oli selline nõukavärk: vanem õde tõi lasteaiast ja lubas sind joodikutele ära anda, kui jonnisid.

Nii palju nagu teist on seni meedias juttu olnud, on ikka ja jälle rõhutatud, et olete väheseid naislavastajaid Eestis, ja peale selle veel kõige noorem. Mis tähtsust te ise neile kahele asjaolule omistate?

Sel ei ole mitte mingit tähendust. See on sama asi, kui lööd lahti entsüklopeedia ja hakkad lugema kellegi kohta, et ta on Võrumaal sündinud arst.

Kas te ei tunne, et teie nooreks naislavastajaks olemist veidi üle võimendatakse?

Jah, aga kuna ma ei tunne, et see verbaalne positsioon oleks mind kuidagi sundinud tegutsema mingil moel, siis see ei mõju mulle kuidagi.

Tooksin sellise paralleeli: lavastaja on teatris nagu ajalehes toimetaja, kes peab olema kogenud, et suudaks reporterite tööd hinnata ja neid juhendada. Mil viisil suudate teie end teatris maksma panna ja kas sellega on raskusi ka ette tulnud?

Ma arvan, et ei ole raske ennast maksma panna. Selles ei ole küsimus. Argielus käib ju ka egode pinnal võitlus, seda enam teatris. See on pigem nagu kudumisega: mida raskemat mustrit tahad kududa, seda täpsemalt pead teadma, kuidas neid silmuseid teha. Mulle tundub, et teatriga on samamoodi: pead olema kogu aeg mingil suunal, et öelda: «Uuu, rada läheb siit, lähme siit koos!» See on kõige olulisem, ja see on ka kõige raskem – alati meelde tuletada peamist ülesannet.

Vanemuises lavastasite «Tähed hommikutaevas», mis räägib vene lõbunaistest, kes saadetakse enne Moskva olümpiamänge pealinnast välja. Olite Moskva olümpia ajal kolmene. Liiati oli see hoopis teine aeg kui see, mis praegu. Kuidas tulete lavastajana toime olukordadega, millega teil pole olnud mitte mingisugust sidet, aga paljudel teie vaatajatel on?

Me ei läinud seal stilistiliselt täpselt 1980. aastasse, nii et kui inimene tuleb saali, saab ta aru, et on aasta 1980, Moskva – seda ei ole. See on mingi tekstiline asi, mis [ajastule] viitab, aga situatsioonid on seal täpselt samasugused nagu elus. Seal ei ole vastuolu võimudega, vaid tegemist on lihtsalt hüljatud naistega.

Ärme siin salga fakti, et Vanemuine näeb teie suurt väärtust naistele mõeldud tükkide lavastajana. Sügisel tuleb teilt lavale kahe naise tükk «Kogutud teosed», samuti mängite tükkides, mille keskmes on just naised. On naistemaatika teile mingil moel hinge- ja südamelähedane?

See on päris üllatav, mis te räägite! Seda ma ei teadnud, et ma naiste tükke peaks lavastama.

No feminist ma ei ole. Muidugi mind puudutab see, et prostitutsioonist ja lastekaubandusest räägitakse nii palju, see on kurb. Aga see ei ole naistemaatika. Need asjad lähevad mulle loomulikult korda, aga samavõrd läheb mulle korda, miks ei ole piisavalt hooldekodusid, kuhu vanainimesed saaks minna.

Vahepeal mõtlesin päris karmilt, et tuleb minna lastekodusse tööle, aitama inimesi. Aga siis sain aru, et mind küll sinna vaja ei ole, minust ei oleks seal mingit kasu – ma ainult nutaks ja hoiaks kätt.

Teie teinepool Mart Koldits on samuti lavastaja. Mismoodi mõjutab see tõsiasi teie teatritööd ja eraelu?

Inimesed käivad teatris meelt lahutamas ja elamusi saamas, aga huvitav, mida teie kui näitleja ja lavastaja oma teatritööga saate?

Issand… targad mehed on ju kirjutanud raamatuid selle kohta. Absoluutselt iga prooviprotsess õpid midagi täiesti uut. Vähemalt siiani. Prooviprotsess võib olla vastik või hea, aga kui palju sa seal inimesena arened, kajastub üldjuhul pärast selles, millise tundega sa etendusi mängid.

Aga mida siis tunnete, kui protsess läbi saab?

Sa tunned suurt rõõmu, kui see, mis oled teinud, meeldib inimestele. Sa tunned meeletut valu, kui see ei meeldi inimestele. Ja samas tunned suurt kurbust, et homme ei ole enam proovi.

Teatriinimeste elu on ju nüüdisajal selline, et täna siin, homme seal, aga ülehomme äkki hoopis üleliigne, unustatud või ebavajalik. Kuidas te selle ebastabiilse elukorraldusega toime tulete?

Jälgides vähemalt läänepoolseid inimesi, tundub see nii iseenesestmõistetav. Ja Eesti kontekstis kõik tunnevad kõiki, nii et võimalust, et sa enese tahtmata kusagile ripakile jääd, ei ole. Kui sus endas on energiat või tahet, siis seda ei juhtu. Aga loogiline on see, et sellises süsteemis hakkavad rohkem maksma tutvused, enesemüügioskus ja kõik see, milles ma ei ole sugugi tugev.

Kas see teid ärevaks ei tee?

Praegu ei tee, sest minus ei ole hirmsat ebakindlust. Tundub, et Eestis on veel ruumi elada ja teha, mis sa tahad.

Mida peaksite elus korda saatma, et 20–30 aasta pärast võiksite öelda: ei ole elanud asjata ja tulutult?

Arvan (otsib hoolikalt sõnu – P. P.), et esimesena pean selgeks saama või selgitama oma suhted mingite inimestega. Sest mu suurim – mitte hirm, vaid tunnen, et valu, millest on raske lahti saada – on see, kui lahkub mõni inimene, kellega on jäänud otsad lahti.

Tahan eelkõige, et tunneksin ka 20–30 aasta pärast veel, et elan. Ma ei oska saavutusi üles lugeda.

CV Eva Klemets
Sündinud
14. veebruaril 1977.
Lõpetanud Kehra keskkooli 1995.
Õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat 1995–1999.
Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (21. lend) lavastaja erialal 2004.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrand, uurimisteema «Pantomiim ja mask», loodab magistritöö kaitsta tänavu.
Tallinna Linnateatri lavastaja 2004–2006.
Vanemuise draamanäitleja ja lavastaja aastast 2007.

Praegusi rolle Vanemuises:
Klara – «Tähed hommikutaevas»
Claire – «Beautiful Bodies»
Lotte ema Maali, Ürgjäneste ema, Doktor Ave, Baarilind «Lotte reis lõunamaale»
Emma Kent – «Jäine mõrv»

Praegune lavastus Vanemuises:
Aleksander Galini «Tähed hommikutaevas»

Varasemaid lavastusi:
Slawomir Mrožeki «Politsei» (2003)
Frank McGuinnessi «Et keegi mind valvaks» (2003)
Peet Vallaku «Relvad vastamisi» (2004)
Jaan Koha «Kaubamaja» (2005)
Jaan Tätte «Meeletu» (2005)
Rikard Bergqvisti «Birdy» (2005)
«Lemminkäinen – mäng Kalevala teemadel» (2005)
Enn Vetemaa «Roosiaed» (2007)

Teised Evast
Hannes Kaljujärv
kolleeg Vanemuises, mängib koos Klemetsiga «Jäises mõrvas»

Hindan Evat ülikõrgelt. Tal on ka lavastajaambitsiooni, ja seda õigustatult. Ta on šarmantne näitlejanna, kellega on väga hea koos töötada. Tema headus seisneb ülevoolavas sarmis ja teravas mõistuses, mis kokku annavad suurepärase tulemuse. Minu kõrval on praegu Tanel Jonas ja ta näitab, et on kahe käega selle arvamuse poolt.

Isiklikult tundub, et Evas on ka parasjagu hullust, mis teeb tulemuse ettearvamatult suurepäraseks.

Aga et siinne kiitus mõjuks tõsiseltvõetavana, võiks lisada ka mõne pipratera. See peab kuskil olema, kuid ma tegelen veel selle otsimisega.