Eutanaasia aseaine

Merle Jäägri eksperimentaallavastus „Kaks vana naist“ toob Alaska primitiivrahva probleemid 21. sajandi Eestisse ja viib mõtted peatselt kokku kukkuvale demograafiapüramiidile.

Ajakirjanik Andrei Hvostov käis aasta tagasi välja radikaalse ettepaneku suunata tulevikus elusügisesse jõudnud ja tööturu jaoks mõttetuks muutunud kodanikud eraldatud kommuuni, kus nad solidaarsuspõhimõttest lähtudes teineteise eluküünlaid kustutama hakkaks. Idee tekitas mõistagi solvumist ja halvakspanu, ent pani ka arutlema, mida ikkagi peale hakata olukorras, kus iga maksumaksja peab piltlikult lisaks oma perele üleval pidama ka ühte vanaduspensionäri.

Kui surra, siis tegutsedes
Alaska ülikarmi kliimat trotsival atapaski hõimul selliseid muresid pole. Velma Wallise romaanil põhinevas lavastuses jätab rändrahvas 80-aastase Ch‘idzigyaaki (Anne Veesaar) ja viis aastat noorema Sa‘ (Terje Pennie) talve hakul lihtsalt laagriplatsile maha. Nii ei jää seni muretult logelema harjunud eakatel muud üle kui surmaga leppida või iseseisvalt võitlusse asuda.
Ch‘idzigyaak ja Sa’ otsustavad teise variandi kasuks ning leiavad teineteise toel, et ei jäneste küttimine ega kalapüük pole põhjamaa tütardel veel meelest kadunud. Veelgi enam – pikkade eluaastate jooksul on kõrvade vahele talletanud neidki teadmisi, mille noorem põlvkond juba hüljanud on. Nii rühivadki kaks vana naist raskusi trotsides edasi – kui surra, siis tegutsedes, nagu repliikidest korduvalt läbi käib.
Peab märkima, et polaarkliima kujutamiseks sobib Sadamateatri ülilakooniline lavakujundus suurepäraselt – savanni või vihmametsa ühetoonilise linaga juba ei portreteeriks. Jahisaagina kujutatavad „loomaraiped“ mõjuvad küll koomiliselt, ent üldiselt ei häiri traagelniidid kuigivõrd ka esireas istuvat publikut.

Videviku jõud
Mõistagi ei jää ootamatult elujõuliste vanaprouade kannatused vaid füüsilisele tasandile. Demotiveerivate ähvardustega suigutavad seeniorid unne külma ja nälga kujutavad Ragne Pekarev ja Maria Soomets, kes ühtlasi täidavad Sadamateatrile kohaselt tuult imiteerides lavakunstnike rolli.
Ch‘idzigyaak ja Sa’ suudavad talve üle elada vaid tänu vankumatule sõprusele ja üksteise toetamisele. Kas midagi sarnast võiks juhtuda ka Hvostovi kujuteldavates surmalaagrites?
Pragmaatik võib ju loota, et ressurssidest ilma jäetud vanurid asuvad teineteisel kõrisid läbi närima, säästes ülejäänud ühiskonda eetiliselt küsitava eutanaasia läbiviimisest. Aga kui läheb vastupidi – vastu seina surutud heidikud, kel pole midagi kaotada, suudavad koopereeruda ja kalgile maailmale koha kätte näidata?

Merle Jääger
Kõik sai alguse 1990ndatel, mil leidsin ühest Tartu raamatupoest „hapuks läinud“ raamatute kastist huvitava kujundusega „Kaks vana naist“. Lugu meeldis mulle pööraselt, sest oli nii teistmoodi – külm ja arktiline.
Raamat tuli minu juurde tagasi eelmisel või üle-eelmisel aastal ja siis tekkiski idee, et sellest võiks saada ühe toreda tüki, mis ütleks ka tänapäeval palju: mõelge enne järele, kui vanad hülgate. Aga sõnum leidub ka vanainimestele – lõpetage virisemine ja hakake elama.
Hiljuti räägiti mulle ühest vanainimesest, kes oli nii kaua toas istunud, et isegi paar tänavat edasi asuvasse poodi minek eeldas meeletut eneseületust. Külm, nälg ja üksindus on tihtipeale ajus kinni.
Tükki jagub ka heatahtlikku huumorit. Kindlasti ei tasu vaadata asja ainult tõsiselt. Nagu elu ise, on ta täis nii hirmsaid kui naljakaid asju.
Kuna atapaski rahvamuusikale on üsna piiratud ligipääs – siinkohal suur aitäh Peeter Volkonskile, kelle käest sain mitu head plaati – ja ma tõesti ei tea, milline nende keel täpselt on, siis olen lihtsalt üritanud loogiliselt mõelda, kuidas nimed kõlada võivad. Vabandan etendust vaatama sattuvate atapaskide ees.