«Esimest korda elus mõtlesin – issand jumal, kes ma siis olen, venelane või eestlane?!»
«Varem oli mul üks teatriga seotud poiss, õnneks mu uus armastus seda ei ole. Õnneks selles mõttes, et ega see ikka head tähenda, kui kaks loomingulist inimest kokku elavad. Ja eriti keerulised olevused on kunstnikuhingega mehed,» naerab äsja teatrikooli lõpetanud noor näitleja Alina Karmazina.
«Ja olgem ausad, näitlejad on ikka suured egoistid. Nad peavadki olema. Ent elus on väga keeruline, kui kaks egoisti koos elavad,» filosofeerib Alina.
Seriaalis «Kodu kest linna» Marinat mängivast Alinast saab sügisel Vanemuise teatri näitleja. Kaks aastat tagasi seisis ta Suure Valiku ees: kas jätkata näitlejaks pürgimist Peterburis või lavakoolis Toompeal? «Kui ma oleksin kooli lõpetanud Peterburis, tähendanuks see, et oleksin pidanud Venemaale tööle jääma, sest siin poleks peale Vene Draamateatri muid valikuid olnud,» arutleb Alina. See aga tähendanuks vägagi perspektiivitut tulevikku. «Seal oled sa kui ori, sest sul ei ole lihtsalt teist võimalust. Nad teevad sinuga, mida tahavad. Mulle see ei meeldinud,» võdistab Alina õlgu.
Alina sai valida kahe teatrikooli vahel
Tallinnas üles kasvanud, siin vene kooli lõpetanud ja seitse aastat ka lastestuudios Pinoccio käinud Alina mõtles küll vargsi näitlemisele ja näitlejaks õppimisele, aga seda siiski Venemaal. Astuda lavakooli Toompeal tundus puhta hullumeelsusena.
Kuigi ta oli teatrikooli majaga isegi tutvumas käinud ja juhuslikult jooksnud lausa sülle koolipapale Ingo Normetile, kes tütarlapse kinnisideed igati toetas. «Ometi mõtlesin, et lähen proovin ikka Peterburi teatrikooli, sest eesti kooli minna tundus ikka väga hull mõte.»
Et aga katsed lavakooli olid siin varem kui Peterburis ja et Alina oli Peterburi jaoks isegi midagi ette valmistanud, viisid jalad nagu iseenesest Toompeale. Esimese vooru läbiski ta vene keeles. «Normet jäi vist rahule, aga soovitas järgmisse vooru tulla siiski eestikeelse luuletuse või proosakatkega. Aega oli terve kuu. Siis murdsin ma veel jalaluu ja nii istusingi kodus ning õppisin eesti keelt. Sain järgmiseski voorus edasi ja lõpuks ka kooli sisse.»
Põgenes Toompealt Peterburi
Ometi otsustas Alina ennast veel kord proovile panna ja sõitis koos paari tuttavaga Peterburi. «Sõbrad keelitasid, et mis see siis ära ei ole – et kui sa ka sisse ei saa, pole midagi, et mul ju koht Tallinnas juba olemas.» Kuigi konkurss Peterburis oli veelgi suurem, osutus Alina sedavõrd andekaks, et pääses ka sealsesse teatrikooli. «Tulin siis tagasi ja olin totaalses segaduses. Sest kodu on mul ikkagi siin ja kool tasuta. Seal aga oli suur Peterburi ja õppimine emakeeles. Viimaks otsustasin ometi Tallinna kasuks.»
Ent juba esimeses tunnis mõistis Alina, et see oli vale otsus. «Oli lavakõne tund ja sain aru, et appi-appi, ma ei saa midagi aru! Teised tegid veel nalja ja mul oli lausa piinlik. Mõtlesin, et ma lihtsalt ei suuda, mis ma siin istun – lähen ikka Peterburi. Järgmisel päeval kirjutasin lahkumisavalduse, andsin sekretäri kätte ja sõna otseses mõttes põgenesin.»
Peterburi jäi Alina kaheks aastaks. Siis selgus, et õppemaksu tasumine käib üle jõu.
«See oli esimene põhjus. Teiseks, ma ei suutnud seal kuidagi kohaneda ega koduneda. Olin samasugune venelane nagu ümberringi teisedki, aga mulle öeldi, et ma tulin Eestist, et ma olen eestlane. Mina vastu, et ma ei ole ju eestlane. Esimest korda elus mõtlesin ma seal, et issand jumal, kes ma siis olen?!»
Nüüd nendele aastatele tagasi vaadates teab Alina, et ometi tähendas Peterburi periood väga head elukooli. «Ei kahetse, et ma seal õppisin.»
Tallinnas tagasi, astus Alina siin lavakooli kolmandale kursusele. Siis kutsus Normet «Kosjasõidu» trupiga mööda Eestit kaasa sõitma. Ikka keelepraktika mõttes. Just siis juhtus ühel näitlejal jalaga õnnetus ning Alinal tuli juba teisel päeval lavale astuda. «See oli üldse minu esimene roll eesti keeles! Kohutav! Sain seda alles hommikul teada ja õhtul olin juba laval. Pabistasin nii nagu mitte kunagi varem. Mind visati nagu kassipoeg vette ja ma pidin ise välja ujuma,» erutub Alina nüüdki veel silmanähtavalt.
«Kodu keset linna» ekraanile ka vene keeles
Sügisest Vanemuise teatrisse tööle asuv Alina on ometi eesti publikule juba mõnda aega tuttav seriaalist «Kodu keset linna», kus ta kehastab Steni pruuti Marinat. «See on jumala õnn, et Vanemuine mind kutsus, mul on ju keelega tänini probleeme,» ei varja Alina rõõmu. «Läinuks ma näiteks Vene Draamateatrisse, kaotanuks ma aastaga sellegi keeleoskuse, mis mul praegu on.»
Vanemuises ootab Alinat ees juba mitu tööd. Samas loodab ta seriaalis edasi mängida.
«Tartu ei ole ju nii kaugel. Pealegi annab teletöö teistsugust kogemust ja ennekõike on see mulle väga heaks keeleõpetuseks. Kui teatris on aega õppida teksti kuu aega, siis seriaalis on sul iga nädal uus tekst nina ees. Ja kui teised näitlejad võivad seda pärast oma sõnadega edasi anda, siis mina siiski nii ei saa. Pean selle pähe õppima,» ütleb Alina. «Jah, ma tean, et mõned kiruvad seda seriaali maapõhja, et see on saast. Aga mis teha, rahvale läheb see peale ja isiklikult mulle on kõige olulisem telest saadav kogemus.»
Alina sõnul plaanib TV3 seriaali ka vene keeles näitama hakata. Kuigi ta ei tea veel, kas veidi kohendatud stsenaariumi põhjal vändatavasse venekeelsesse varianti teda kaasatakse. Kui aga kutsutaks, läheks ta kohe. Aga kõige rohkem unistab ta kunagi suurde pärisfilmi pääseda. Ja seda siis ikka juba Venemaal.