Elu religioosses kolkakülas: üks kõigi eest ja kõik ühe vastu


Tiit Palu toob kurikuulsa Taani filmirežissööri Lars von Trie­ri loomingu esimest korda Vanemuise lavale. Filmi «Laineid murdes» dramatiseering pakub tugevat baasmaterjali heaks lavastuseks. Paraku vannub lavastus filmile alla oma turvaliste valikute poolest, kuid mõjub liigutava süžee tõttu siiski piisavalt kõhedust tekitavalt, nagu Trieril kombeks.

Väikeses religioosses külas Šotimaal naitub Bess (Marian Heinat) Janiga (Ivo Uukkivi). Noorte kirglikku suhtesse vaatavad viltu kõik ümberkaudsed, sest mees on väljastpoolt küla ja usust lugu ei pea ning naise vaimne tervis nõuab erikohtlemist.

Pärast tööõnnetust jääb mees voodihaigeks ning nõuab oma naiselt enda terveks saamise nimel teiste meestega magamist. Külaelanikele annab see põhjust väljendada oma sallimatust tüdruku suhtes, kes käitub kogukonna mainet kahjustavalt ja kasutab usku valedel põhimõtetel.

Lars von Trier ja Tiit Palu

Lars von Trieri looming sööbib mällu provokatiivsete teemade ja erakordselt kannatavate naistegelaste poolest. Tiit Palu lavastus on Trieri filmidest tuttava julmuse ja ärritavuse kõrval leebem, justkui hoides publikut ebasündsa eest ja lastes pigem kujutlusvõimel lennata stseenides, milles Trier tavaliselt tagasi ei hoia.

Laval alastust ei näe, ropp kõnepruuk on peaaegu olematu ja provokatiivseid stseene otseselt ei kujutata ning sõnades piinlikkust tekitavate detailsete kirjeldusteni ei minda. Etenduse vaatajat hoitakse kui vati sees, kus Trieri teravad torked nahani ei jõua, küll aga mõjuvad ärritavalt tegelaste valikud ses niigi trööstitus lavamaailmas, kus pinge kerib aimatavalt traagilise lõpu suunas.

Loo «Laineid murdes» üks tugevalt esileküündivaid teemasid on naise alandlik roll meestekeskses ühiskonnas. Naised kirikus ei räägi ning raske elu üle ei kaeba. Mehed teevad tööd ja neil on võim naiste üle. Seda näitlikustab Bessi tegelaskuju: tal on vaja elu mõtteks meest nii abikaasa, jumala kui ka kirikuõpetaja näol, peaasi, et oleks, kelle sõna kuulata. Mehe ja naise suhe abielus on tugevalt seksuaalne, sellest tulenevad ka tunded ja armastus.

Silmapaistvad rollid on selles loos kanda naistel. Filmis kerkis staarina esile Bessi mänginud Emily Watson, lavastuses köidab enam tähelepanu Bessi vennanaine Dodo, ainus kainemõistuslik tegelane ses loos, kelle püüded Bessi eest hoolitseda põrkuvad kogukonna reeglitega.

Silmapaistvad naised

Marian Heinat Bessina on naiivselt heatahtlik noor naine, kelle usust ja armastusest äratehtud hägust pilku ja hajameelset olekut lõhuvad äkilised emotsionaalsed plahvatused. Vargsi laseb ta paljastuda põhjusel, miks teda juba alguses peetakse lihtsameelseks ja kergelt nupust nikastanuks.

Katrin Pärn on Dodona tundlik kaksiktegelane, kelle kehakeelest on loetavad tema sisevõitlused moraalselt keerukate teemade ümber. Põnev on jälgida tema enesekontrolli vibreerimist olukordades, kus süda räägib üht ja mõistus teist ning ellujäämisinstinktid võitlevad inimlikkusega.

Lavastus loob vastandliku tunde: tegelastele on raske kaasa tunda, sest keegi pole üdini hea ega halb, kuid loos hargnema hakanud karmaahel mõjub etenduse kulmineerudes üha karmimalt. Kellel film nägemata, saab Lars von Trieri teose lõhna laval ninna, kuid publiku otsese šokeerimise asemel mõjub Tiit Palu versioon pisut rahulikumalt, kandes publikut dramaturgia lummuses.

Tartu Postimees, 07.03.2017