Elu nagu male. Male nagu elu. Muusika ja tantsuga

Kes on ettur? Kas malend või inimene? Elus või malelaual. Kes on kuningas, kes oda, kes lipp? Kelle käsi liigutab nuppe, suhteid ja saatusi?
Vanemuise muusikal “Chess” tõstatab need küsimused riivamisi, aga jätab suuresti õhku.
Originaali tundmata usun, et lavastaja Georg Malvius on otsinud parimat lahendust. Nii kärpimisel kui ka lavastuse mitmele vaalale jagades. Sest süžee nõrkus oli nii talle kui ka kogu muusika(li)ilmale teada.
Ellen Cairnsi loodud lava ja Palle Palme valgusrežii ühe, koor ja ballett teise ning solistid kolmanda nurga all, seisab lavastus üpris kompaktsena, ent mitte terviklikuna. Poliitiline liin on teadlikult kõrvallooks jäetud, kuid (lavatagused) inimsuhted ei suuda päriselt lugu kanda.
Intrigeeriv ja põnev elu/lavasuhete paralleelsuse liin on küll nähtav ja mõistetav (sisuka ja kauni kavalehe toel), aga mitte kuigivõrd emotsionaalselt tajutav. Niivõrd, kuivõrd muusikal üldse on emotsioonidele suunatud nähtus. Aga võib-olla lihtsalt tundub (muusikalide) lumi mälestustes valgem.
Etturid rivistuvad kuulekalt, rahapakid liiguvad portfellist teise. Lavale astuvad näitlejatest näitlejad. Astuvad lavataguste-eraeluliste pingete vahelt. Ja tegelikult polegi vahet. Võidul on igal juhul kaotuse hind. Elus. Laval. Males. Teatris. Ütleb “Chess”. Tahes või tahtmata.
Peaosaliste võimas ja endast parimat andev nelik – Gerli/Florence Gerli Padar, Janika/Svetlana Janika Sillamaa, Lauri/Anatoli Lauri Liiv ja Koit/Frederick Koit Toome – laulab nauditavalt ning on näitlemiseski tubli.
Ehkki peaosaliste Gerli, Koidu ja Lauri balletiteisikute kolmiku tantsunumbrid on kohati kõnekamadki kui sõnad, jääb topeltjutustatud suheteliin siiski punktiirseks. Nauditavatest koori-balleti sõunumbritest ja imeteldavatest valguslahendustest paistab kõigest hoolimata läbi loo hõredus.
Üle kõige särab aga vana lavahunt Aivar Tommingas. Tomminga suur näitlejakogemus kulub lauluoskuse kõrval muusikalis marjaks, pealegi on tal üks selge liin, mida ei pääse hägustama lavatagune elu.
Aplausi teenis iga laulu- ja tantsunumber. Gerli Padar ja Lauri Liiv pälvisid lõpukummardusel teenitult lisaks vaimustushuilgeid ja vilet.
Publiku hulgast oli etenduse järel kuulda kiidusõnu solistide, koori, tantsu ja vaatemängu kohta, kuid ebalust lavastuse/muusikali suhtes.
“Chess” pakub silmale ja kõrvale. Show must go on. Muusikalis, males, elus.